loader image

I KATEGOORIA KAITSEALUSE LIIGI KODUMETS HÄVINEB TÄNU RMK MÕTLEMATULE LAGERAIELE, AGA KEEGI EI VASTUTA

Alustuseks, et olukorda paremini mõista, tuleb minna pea aasta jagu ajas tagasi.

Pea aasta aega tagasi pöördusid kohalikud Kaagvere elanikud Eesti Metsa Abiks poole palvega, et aitaksime päästa kohalikele olulist metsa RMK lageraie eest. 

Eesti Metsa Abiks esindajana võtsin kiiremas korras ühendust RMK-ga, et alustada arutelu ja liikuda kompromisslahenduse suunal. Igale probleemile leiab lahenduse, mõistagi kui ainult osapooled seda soovivad. Lahendust oli hädasti vaja, kuna lageraie ohustas ka I kategooria kaitsealuse liigi elupaika. Tagantjärgi meenutades mäletan, et alguses tõesti tundus nagu RMK on nõus pidama avatud arutelu, selles lootuses saatsime oma ettepanekud kompromisslahendusena teele. Meiepoolne ettepanek RMK-le oli, et säilitada 2021. aasta jaanuaris raiesse planeeritud 4,7 hektarist 0,6 hektarit Kaagvere staadioni kõrval kasvavast metsast. Eesmärk oli 0,6 ha säilitamisega kaitsta I kategooria kaitsealuse liigi elupaika, loomade surnuaeda ja kohalike inimeste miljööväärtuslikku metsa.

Kompromiss oli nii vastutulelik RMK suhtes, kui üldse võimalik saab olla ja kinnitasin kohalikule eestvedajale, et RMK kindlasti võtab seda arvesse ning sai südamerahuga see teema lõpetatuks loetud.

Kahjuks järgmisel päeval, kui ootasime RMK poolt pakutud kompromissile vastust, tuli hoopis ärev telefonikõne kohalikult elanikult, et RMK alustas raiumisega ja alustas raiumist just nimelt sellest metsatukast, millest soovisime 0,6 hektarit säilitada. Pean tunnistama, et see uudis ajas ikka marru küll, pean ennast muidu üsna viisakaks inimeseks, aga siis tuli küll suust sõnu, mida issanda keeles pole veel kirja pandudki.

Minu jaoks oli see šokk, sest tundsin, kuidas RMK keevitas noa selga. Nad olid lubanud liikuda lahenduste suunal, aga tegelikult oli kõik juba ära otsustatud. RMK süüdistas hiljem mind veel mitmetes asjades ja kogu see lugu oli väga häiriv, isegi 0,6 hektarit polnud nad nõus kohalikele jätma.

Olen metsanduses töötanud üle 10 aasta ja hoiatasin RMK-d ka raiega järgnevate tagajärgede eest. Peamiselt suunasin tähelepanu tormi murru tekkimise ohule, mille tulemusel võib hävineda kaitsealusele liigile sobiv mets ja kohalike inimeste loomade surnuaed. RMK mind ei uskunud, nad kinnitasid meediale, et: “​RMK töötajad on Kaagvere raielangid hoolikalt looduses kavandanud ja kujundanud, arvestades valdavaid tuuli”.

Tulles nüüd tagasi olevikku 

Mõni päev tagasi läksin siis vaatama, kas minu hoiatus, mis RMK-le pea aasta tagasi sai tehtud, on tõeks saanud või mitte. Soovisin teada, kas RMK-l oli ikkagi õigus, et raietegevusega midagi halba ei juhtu ja kaitsealuse liigi mets mühiseb kasvada ka tulevikus. Ausaltöeldes oleks mul olnud väga hea meel, kui ma selle tulevikuennustusega oleksin eksinud. 

Kahjuks oli vaatepilt isegi kohutavam, kui oleksin iial osanud ette aimata. Eraldisel oli tormimurd ning lisaks oli ka kuuse-kooreürask ennast seal metsas mugavalt sisse seadnud – kogu kaitsealuse liigi elupaigaks olev mets on vaikselt suremas. Kuuse-kooreüraskitele pakkus tehtud lageraie täiuslikku elupaika kasvavas metsas ning tormid on üha enam puid maha murdmas. Loomade surnuaiaga oli olukord õnneks natuke parem, kuid esimesed märked sellest, et surnuaial kasvavad puud on tormist pihta saanud, olid olemas. Leidus puid, mille juurestik hakkas vaikselt järele andma, aga mis seisid veel õnneks püsti. Kui kaua nad veel püsti püsivad, näitab ainult aeg. 

Kõike seda oleks saanud ennetada, kui RMK oleks olnud nõus 0,6 ha metsa säilitama. Nüüd on tekkinud olukord, kus Kaagvere elanikud peavad nägema, kuidas kaitse alla võetud mets sureb otse nende oma silme all mõne aastaga ja teha ei saa mitte midagi. Isegi vastutusele ei saa kedagi võtta. 

Kardan, et selline olukord, kus kaitsealune liik on hävimas, võib tekitada üsna suurt pahameelt nii looduskaitse suunal kui ka RMK suhtes, kes sellise olukorra on loonud. 

Kogu see olukord tekitab minus küsimuse, kas RMK töötajatel on üldse olemas kompetents metsa kasvatada ja hoida? Sama küsimus on tekkinud ka erasektori kohta, kuna Lahemaal juhtusin peale raietegevusele, kus väga kõrgelt diplomeeritud metsakasvataja oli tulnud just raietegevust üle vaatama. Hoiatasin teda tol päeval, et kui ta lubab seal metsas turberaiet, siis torm murrab selle maha. Temagi pigem vaidles mulle vastu, kuu aega hiljem sõitsin nüüd sellest raiest mööda ja torm oligi teinud oma töö.

Ausaltöeldes tundub, et kui metsandussektoril puudub võimekus hinnata raiete kahjulikku mõju, siis peaks olema loodud seaduslik süsteem, mis lubaks keskkonnaametil keelduda raielubade väljastamisest. Ehk teisisõnu, keskkonnaametil peab olema suurem seaduslik süsteem, mis annab neile õiguse keelduda raieteatiste andmisest, mille puhul on ilmselge, et see toob enesega kaasa ainult kaost ümbruskonna kasvavas metsas. 

Praegu toimiv süsteem on metsatööstusele mõistagi kasulik, sest vastutusele ei saa kedagi võtta, kuigi on ilmselge, mille tulemusel need probleemid on tekkinud. I kategooria kaitsealuse liigi elupaik saab hävitatud ümberringi toimuva raietegevuse tõttu ja vastutusele ei saa kedagi võtta, sest raietegevus ei toimunud kaitsealuse metsa alal. Nii hävitatakse ka vääriselupaikasid üle Eesti. 

Aeg-ajalt küsitakse minu käest, et miks ma kirjutan neist ebameeldivatest asjadest, osad inimesed arvavad, et paremaks nagunii midagi ei lähe. Nii arvavad enamasti metsandusega seotud inimesed. Mina arvan, et kui probleemist ei räägi ja ei kirjuta, vaikime kõik maha, siis tõesti midagi paremaks ei lähe. Esmalt tulebki probleem ära kaardistada, EMA FB grupis on enam kui 12 000 inimest. Kui inimesed loevad, mis metsas valesti tehakse, on neil kõigil võimalus seda muuta. Mõni lugejatest on ehk Kaja Kallase hea sõbranna ja ütleb Kajale: “kaua võib”. Mõni ehk tunneb Aigar Kallast ja ütleb: “mees mida sa korraldad RMK-s, kas piinlik juba ei hakka?”. Mõni lugeja ehk on seaduste looja, keegi veel ise metsaomanik ja kõige enam oleme me kõik eestlased, see on meie kodumaa mets, mida valesti majandatakse. Meie kohus on suunata metsatööstus jätkusuutlikule teele. Infol on tugev jõud, ega üks postitus veel jäämägesid ei liiguta, aga pikaaegne probleemi kaardistamine ja sellest rääkimine paneb ka kõige suuremad liustikud lõpuks liikuma. Lisaks on EMA-l erinevaid koostööplatvorme loodud, mille kaudu tegeleme seadusloome parandamisega, kuigi hetkel on metsatööstus seaduste tegemisel veel eelisolukorras, aga sellele teeme ka lõpuks lõpu peale. Metsatööstus tajub väga suurt ohtu looduskaitsjates ja sooviks siiralt, et me metsanduse üle arutlemise, kas või siinsamas EMA foorumis, kohe ära lõpetaks. Info liigub kulutulena ja sellel on jõud taga. Oluline on mitte alla anda, kuna kui meie anname alla, siis pole loodusel mingitki lootust püsima jääda ja nii kurioossena, kui see ka ei kõlaks, kehtib seesama ka metsanduse kohta, sest nad hävitavad hetkel ka iseendid.

Tekst: Mati Sepp

Share on facebook
Share

Teised uudised