MTÜ Eesti Metsa Abiks metsanduse- ja looduskaitse eksperdina on üks osa minu (Mati Sepp) tööst teha metsas kontrollreide ja kontrollida metsandussektori tööde seadusele vastavust ja aeg-ajalt ka avalikult teada anda avastatud probleemidest.
Tuvastatud rikkumise kahtlustustega tegeleb Keskkonnaamet, kellega on EMA-l selles osas välja kujunenud väga edukas koostöö. Töö sarnaneb mingil määral Keskkonnaameti järelevalve tööga, aga ennekõike kogun informatsiooni ja sõelun välja piirkondi, mida Keskkonnaamet ehk ise oma kontrollkäigus pole tuvastanud.
Piirkond, mida kontrollima läksin, asus Harjumaal, Ämari lähedal. Alustasin nagu ikka: tuvastasin laoplatsi ja sealt edasi mööda rasketehnika jälgi mööda metsa. Seadus lubab päikesetõusust päikese loojanguni metsas liikuda, mida ma ka jälgin hoolega, et mitte seadustega pahuksisse sattuda. Seetõttu liigun alati väljaspool teid jala. Tasub alati meeles pidada, et mootorsõidukiga ei tohi siseneda teise eramaa kinnistutele. Pealegi jalutamine on tervislik ettevõtmine. (Vahemärkusena – olen saanud selle juhtumi kohta infot, et Keskkonnaametit oli juba varasemalt ka probleemidest teavitatud, aga miskit läks seal infovahetusega segamini ja Keskkonnaamet ei jõudnudki väidetavalt raieid vaatama. Pean siiski etteruttavalt mainima, et ka mina ei jõudnud peamise raiealani välja kuna minu teekond sinna ennem peatati.)
Tööd toimusid väga soisel maastikul. Lisaks hakkas silma, et on olnud suuri raskusi materjali kokku vedamisel vahelattu. Esmase kahtlustuse järgi on seda veetud sinna omavoliliselt ja tunde järgi on otsustatud väljaveo teekond. Lisaks on hulganisti materjali ka juurde lõigatud naaberkinnistute arvelt ja sõitmiseks sobivat ala laiendatud.
Kõik nägi esialgu välja nagu oleks keegi tanki õppus polügooni metsa teinud ja omavoliliselt hakanud sõjaväe õppusi läbi viima. Kauguses oli kuulda masina müra. Selle peale võtsin suuna sinnapoole. Metsamehed olid seal paiknevale magistraalkraavile ehitanud ka oma nägemuse järgi silla ja materjali vedu toimus mõlemat poolt kraavi külgi kuigi ametlike teatisega kinnistu asus ainult ühel pool kraavi. Põhjus oli ilmselt selles, et tehnika lihtsalt kadus igal poolt maa alla ja vaja oli leida uusi, alternatiivseid viise, kuidas metsamaterjal kätte saada. Kahtluste järgi lõpuks läks asi juba nii pööraseks kätte, et hakati võtma maha omavoliliselt ka teiste omanike metsa.
Keskkonnaamet oli teinud soovituse teatisega koos: “Ei ole lubatud veekogu läbimine mootorsõidukiga. Soovitame vee-elustiku häiringute ning pinnase kahjustamise vältimiseks teostada raie- ja metsaveotööd võimalusel külmunud pinnasega.” Ausalt öeldes pole veel soovitused takistanud kellelgi seadust rikkumast vaid pigem annavad poolenistiti loa, et minge ja tehke.
Metsaseadus on küll konkreetsem ja ei luba pinnast kahjustada sügavamalt kui 30 cm, aga seadus ja järelevalve selle üle on kaks eri asja. Näiteks on Keskkonnaametile antud ette tööjuhend, mis kaitseb seaduse rikkujaid, kui rööpas on vesi, aga rööpa sügavust mõõta ei saa. Seega võid soos jaurata nii palju kui süda lustib, sest keegi sulle midagi teha ei saa. Lisaks on omakorda konks ka selles, et kui traktor vajub nt pea poole meetri sügavusele või enamgi ja läbisõidu järgselt see pinnas sinna rööpasse tagasi valgub, ei vaadata kui sügavalt masin pinnas kahjustas vaid lähtutakse visuaalselt tajutavast rööpast. Ning kui metsamehed jõuavad ennem kontrolli saabumist rööpad ära siluda ja keskkonnale tehtud kahju kinni mätsida, ei saa ka mitte midagi teha. Kahjustatud mulla pinnas taastaks oma struktuuri jääaja järgselt ehk teisisõnu kui pinnast lõhkuda, on see silmaga nähtamatu kahju tuhandeteks aastateks loodud.
Kuid vahel harva pole rööpas vett ja muid segavaid faktoreid, mis Keskkonnaameti tööd takistaks. Inspektor võtab selle 2-4 päeva, et teha kindlaks kahjustuse täpne ulatus – toob kohale drooni ja muud kahjustuse ulatuse määramiseks vajaliku kaadervärgi ja kirjutab ühe hektari lõhutud pinnase eest trahvi u 500 eurot. Üldiselt juhtub seda väga harva, sest Keskkonnaameti töötajate töö on nii keeruliseks tehtud metsamullastiku kaitsmisel, et sellest bürokraatiast läbi närida peab olema natuke fanaatiline järelevalve inspektor. Mul on olnud juhtumeid, kus inspektor ütleb kohe ära, et tema ei saa midagi teha kuigi on selge silmagagi vaadates, et kahjustused on massiivsed.
Antud juhtum on kahtlustuste järgi märksa kirjum kui pelgalt pinnase kahjustused. Ilmselt see nimekiri, mida hetkel Keskkonnaamet uurib, on üsna pikk– ebaseaduslik raie, veekogu elustiku kahjustamine, veekaitsevööndi raie, materjali kokkuvedu erakinnistuid mööda ilma nõusolekuta jne ja kuni hüpoteegini välja. Probleem on aga Keskkonnaametil hetkel selline: neil napib pädevat järelevalve tööjõudu Harjumaal. Abi lubati minu avalduse peale saata teistest maakondadest. Keskkonnaameti alarahastamine Keskkonnaministeeriumi poolt jms avalduvad otse metsas järelevalve osas.
Otsene ametlik teatistega raieala asus vahelaost ca 3 km kaugusel ja sinna mööda rööpaid andis ronida. Liikusin vaikselt tehnika häälele lähemale ning nägin kaugelt, et käis usin rööbaste täitmine langetatud materjaliga, et kuidagi moodigi see soo pinnas rasketehnikat kannaks. Kokkuveomasina tegevust jälgis sügava rööpa nuki pealt kaks härrasmeest ja võtsingi suuna nende juurde, et saada selgust, et mismoodi nad oma tööde kvaliteeti ja tekkinud probleeme on nõus selgitama.
Teadlikult ma kohe kätt suruma ei lähe metsameestega vaid hoian alati kindluse mõttes nii 15-20 meetrit vahet, et veenduda, kas inimesed on ohutud või ohtlikud. Aastatega kogunenud kogemused on näidanud, et mõni metsamees paneb juba 50 meetri pealt kohe jooksu ega soovi vestelda (see õigus neil ju on) ning mõni läheb tehnikasse ja sõidab minema ning vahel harva jäädakse paigale ja ollakse nõus kõnelema. Kahel korral tuli metsamees ise ligi ja oli väga koostöövalmis, kuid enamasti mind nähes proovitakse vestlusest kõrvale hiilida.
Antud juhul aga seisti ja oodati vaikivalt minu lähenemist. Jäin seisma 15 meetri kaugusel ja ütlesin “tere”. Selle peale tuli kohe üsna kuri vastus, et kes Sind siia kutsus ja mida Sa siit otsid. Selgitasin viisakalt, et sooviks ära kuulata Teie selgitused siin alal toimuva kohta ja siis läkski põrgu lahti. Selle peale oma sõnu väga enam ei valitud ja ähvardusi lendas seinast seina. Läbipeksmine oli üks neist põhilisematest. Oli selge, et olukord pole minu jaoks mitte teps enam ohutu vaid pigem on küsimus, kuidas saaks ühes tükis metsast välja. Selliste olukordade jaoks tuleb kasuks minevikus läbielatud eluohtlikud kogemused ja väga tugevad närvid. (Meenub paari aasta tagune juhtum, kus Keskkonnaameti töötajad tõmbasid endale kuulivestid selga, relvastuse vööle ja ütlesid, et nüüd oleme valmis minema. Küsisin pool naljatades, et mis minust saab, sest pidin olema teenäitajaks sündmuspaigale.) Seejärel kasvatasin vaikselt vahemaad, et suurendada rünnaku korral oma võimalusi kuna 3 vastu minek lõppeks ilmselt minu jaoks kusagil kraavis ulpides või traktori rööpa all täiteks olemisena, paremal juhul üle kuu aja haiglas ja taastusravis. Emotsioonidest ja vihast üle keevate inimestega tuleb hoida alati looduskaitse tööd tehes ohutut vahemaad, eriti kui oled üksi. Põhimõte: kiired jalad aitavad näha homset päeva. Minu õnneks enamus metsamehi tänapäeval pole just parimas füüsilises vormis. See annab alati teatava eelise, et näha homset päeva. Lõpuks lahenes kõik hästi. Paratamatult töötab metsanduses ka igasuguseid inimesi sh agressiivseid kuigi enamus neist on siiski lihtsalt introverdid, kes tahavad leiba lauale teenida ja kasutavad vahel ära meie nõrka seadusandlust, et teenida rohkem tulu.
Tean, et kui pean metsas inimestega suhtlema, siis olen alati valmis kõige halvemaks. Minu kogemused näitavad, et üliharva võib asi ka väga ohtlikuks muutuda. Ühe korra on mind ka kirvega taga aetud, aga ka siis lõppes kõik lõpuks hästi, keegi viga ei saanud. Inimesi on erinevaid, seetõttu tuleb säilitada rahu. Nii on võimalik teha ka looduskaitse tööd ja tuua metsadesse kord ning aidata Keskkonnaametit järelvalve töös.
Mõistan, et metsameestele ei meeldi MTÜ Eesti Metsa Abiks kontrollid, aga kuniks esineb probleeme, jätkab EMA nende kontrollide teostamist ja teeme seda üle Eesti ja vastavalt võimalustele – mõni kuu tihedamini, mõni kuu harvem. See oleneb rahalistest võimalustest. Hoiame siiski asjadel silma peal.
Väga suureks abiks on ka tähelepanelike inimeste poolt saadetud info. Soovitan alati ka Keskkonnaametit teavitada, kui olete kindlad, et tegemist on võimaliku rikkumisega.
Keskkonnaamet: “Keskkonnaamet tuletab meelde, et võimalikest keskkonnarikkumistest, reostusjuhtumitest, abi vajavatest või hukkunud metsloomadest saab teatada riigiinfo telefoni 1247 kaudu või e-aadressile 1247@1247.ee. Riigiinfo telefonilt jõuab teave kõige kiiremini piirkonna inspektorite või ametnikeni.
Jäta endale meelde see tasuta number – 1247
Antud hullumeelse juhtumiga tegeleb edasi Keskkonnaamet. Loodan väga, et uurimine annab ka tulemuse ja selguse, et mis seal oli lubatud ja mis mitte. Metsameestele paneksin südamele, et võtke metsamajandamist kui iseenda metsas töötamist ja ärge proovige teha jõuga või seadustest kõrvale hiilida. Kui siiani vahele ei ole jäänud siis lõpuks ikka jääd. Ja enam pole 90ndad. Metsas on tänapäeval silmi rohkem, kui töö tegijaid. Kodanike teadvusesse on jõudnud arusaam, et lagastamist enam ei aktsepteerita.
Eesti Metsa Abiks töödele saab õla alla panna igaüks. Ma riskin seda tööd tehes aeg- ajalt oma eluga, aga teen seda kõikidest ohtudest hoolimata kogu südamega ja soovist luua kord Eesti metsades. Kogu Eesti Metsa Abiks meeskond teeb tööd selle nimel, et meil oleks kõigile parem elukeskkond. Sõbrad küll alati naljatavad, kes on täpsemini teadlikud minu läbielamistest, et lõpuks saavad sul need “9 kassi elu” otsa ja lõpetad kusagil kännu all, aga selle riski olen teadlikult võtnud juba aastaid tagasi, et kaitsta Eestimaa loodust!
Become a supporting member of EMA! https://www.eestimetsaabiks.ee/toeta/
MTÜ EESTI METSA ABIKS
LHV: EE667700771002643778
Swedbank: EE852200221076735900
SEB: EE481010220291482223
