Hakates rääkima metsast, peame kõigepealt küsima, mis on üldse „mets“ kui selline?

Puidutööstuse seisukohalt on tegemist eelkõige toorme allikaga. Kaasates sellesse küsimusse aga külakogukonnad, turismiettevõtjad, mesinikud, ökoloogid, looduspärimuse hoidjad, kaitseliitlased ja teised metsa käekäigust otseselt mõjutatud huvigrupid, siis muutub „puit“ ühtäkki lindude ja loomade elupaigaks, puhta põhjavee hoidjaks, pühaks hiieks, kodumaa uhkuseks ning kokkuvõttes meie rahva tervise ja julgeoleku tagajaks.


METS KUI ELUKESKKOND
Metsast rääkides peab mõistma, et mida kauem mets kasvab, seda rohkem looma-, linnu- ja taimeliike seal elutseb. Puud, mille eluring saab ümber, kuivavad või kukuvad ümber ning neist saavad elupaigad teistele metsaasukatele. Juurte alt avanevad urud, pehkinud tüvest pesaõõnsused ning kõdunevast koorest saab seente ja samblike kasvulava. Seepärast on ka metsade tervisliku seisundi hindamisel üheks oluliseimaks näitajaks liikide olukord. Loe edasi…


METS KUI TERVISE TAGAJA
Mets pole mitte ainult loomade, vaid ka inimeste tervise seisukohast olulise tähtsusega keskkond, samuti mitmesuguste metsasaaduste (marjad, seened, ravimtaimed jms) allikas. Mets aitab maandada stressi ja rahuneda, vabaneda nii füüsilistest kui vaimsetest vaevustest. Metsade tervistavast toimest saame osa nii tervise- kui loodusradadel, marjul, seenel kui maakodudes. Tegelikult lausa iga hingetõmbe või veesõõmuga, sest lopsakas metsakeskkond seob  süsinikku ning puhastab ja säilitab põhjavett. Loe edasi…


METS KUI OSA VEE RINGLUSEST
Täiskasvanud puud hoiavad olulist osa veest ning stabiliseerivad veetaset, toimides loodusliku filtrina ja aidates kaasa vihma tekkele. Lageraiete järgselt tõuseb põhjavee tase ning ülemistesse kihtidesse jõudes vee kvaliteet kahaneb. Ulatuslikud raied jõgede kallastel viivad aga jõetaseme kõikumiseni, nireks kuivamisest kuni üleujutusteni. Loe edasi…



METS KUI KULTUURI KESE
Mets on olnud eestlaste kultuuriruumis ajast aega keskse tähtsusega. Soome-ugri rahvad nägid maailma ühendava sümbolina ilmapuud. Meie vanarahvas võrdles metsa jällegi vaese mehe kasukaga. Mets on tõepoolest olnud koht, kust rasketel aegadel abi leiab. Sealt saab tuge suurte nälgade, haigusepuhangute ja sõdade ajal. Ka rahulikel aegadel on mets eestlase eluviiside, kultuuri ja keskkonna seisukohast olulise tähtsusega. Loe edasi…


METS KUI MAJANDUSRESSURSS
Kasutamaks ära metsakeskkonna täit majanduslikku potentsiaali, selleks on meil vaja tunda metsakeskkonna erinevaid omadusi ning selle ressursi mitmesuguseid rakendusvõimalusi. Metsa looduslikuna hoidmine võimaldab teenida tulu puhta ning loodusliku Eesti kuvandi pealt, korraldada turismiretkesid ja loodusfestivale, pakkuda majutus-, toitlustus-, transpordi- või giiditeenust.


METS KUI KLIIMA REGULEERIJA
Mets reguleerib ilmastikku nii lokaalsel kui globaalsel tasandil ning toodab fotosünteesi mõjul süsihappegaasist hapnikku, olles sellega nii õhu kvaliteedi kui stabiilse kliima oluliseks tagastikuks. Selleks, et mets saaks täita oma süsinikkusiduvat ja kliimat reguleerivat funktsiooni, tuleb lasta metsal rahus kasvada. Mida vanem ja looduslähedasem on mets, seda enam süsinikku ta hoiab.


METS KUI ISIKLIK JA ÜHINE OMANDUS
Nii nagu mujal ühiskonnas, näiteks linna või tööstuse planeerimises, kehtivad ka metsamajanduses teatavad reeglid, kaitsmaks omanduse mõjusfääri jäävaid ökoloogilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi väärtusi. Tagamaks meie metsade jätkusuutlik ja säästlik kasutus, selleks tuleb planeerida metsamajanduses lubatavaid tegevusi sõltuvalt sellest, kui suur või hävitav on nende tegevuste mõju ümbritsevale elustikule ja inimestele.


METS KUI JULGEOLEKU ALLIKAS
Kaitseväelastele on hästi teada, et mets pole mitte ainult majanduslik, vaid ka julgeoleku seisukohast oluline ressurss. Nii Eesti sõdurite mundrid kui õppused järgivad sissisõja taktikat, sest meie kaitsetegevust pole inimressursi vähesuse tõttu võimalik teistmoodi planeeridagi. Seepärast on ka vanade, katkestamata metsamassiivide olemasolu kaitsetehnilisest seisukohast võetuna essentsiaalse tähtsusega.


METS KUI HUVIDE RISTUMISPUNKT
Metsakasutuse teemalise debati peamiseks vaidlusküsimuseks on puude ja metsaelustiku näol loodusesse ladestunud ajaressursi erinev väärtustamine. Ühele poolele on omane arusaamine kogunenud ajaressursist kui hindamatust väärtusest, samal ajal kui teine pool seda väärtust ei tunnista ning leiab, et metsasid on vaja rasketehnika abil läbi viidava lageraiega „uuendada“. Huvide ristumispunktiks on mets kui maastiku ja ökoloogiliste süsteemide ruumiline ühisosa.