Hea metsasõber!

Viimase nädala jooksul oleme saanud palju samasisulisi kirju, kus inimesed väljendavad muret Eesti metsade tuleviku ning Suur-Emajõe piirkonda plaanitava puidurafineerimistehase mõjude pärast. Aitäh kirjade eest!

Alustuseks tuleb kohe öelda, et teeb ainult rõõmu, et Eesti ja Eesti metsade tulevik inimestele korda läheb. Nii tulist ühiskondlikku arutelu metsanduse üle, kui viimase poole aasta jooksul peetud on, varasemast ei mäletagi. Kahtlemata on see kasulik metsandussektorile, aga seeläbi ka kogu ühiskonnale, sest metsandusel on Eesti majanduses oluline roll. Sektoris saab igapäevaselt tööd ca 38 000 inimest, meil on üle 100 000 erametsaomaniku ja metsandus on oluline väliskaubandusbilansi tasakaalustaja. Koriluseks või vaba aja veetmiseks tehtavate metsakülastuste arv kasvab aasta-aastalt, jõudes ilmselt varsti kinokülastustega samale tasemele. Puhas loodus on meie kaubamärk piiri taga ja selle hoidmise eest seisame ka meie.

Me oleme läbi ja lõhki metsarahvas ja on oluline, et viis, kuidas me oma väärtuslikku metsaressurssi kasutame, tagaks ka järeltulevatele põlvedele vähemalt samad võimalused. Metsaseaduski ütleb, et metsade majandamine on säästev, kui see tagab erinevate vajaduste rahuldamise võimalikult mitmekesiselt.

Seda toetab ka Maailmapanga säästva arengu mudel, millest meiegi oma tehase rajamise plaanide tegemisel lähtume. Oma ettevõtmise stardipakul panime paika, et Eestisse tehase rajamise uuringu- ja analüüsietapis lähtume tehase mõjude hindamisel Maailmapanga mudelist, mis soovitab tasakaalukaks ühiskonna arenguks arvestada kolme aspekti: majanduskasvu, sotsiaalset kaasatust ja keskkonnamõju.

Miks tehast vaja on? 

Pikalt Eesti metsanduses tegutsenud ettevõtjatena on meil valus vaadata, kuidas Eesti olulisimat rikkust – metsa – odavalt ja väärindamata välja veetakse, selle asemel, et puidust ise midagi väärtuslikku luua. Eesti ühiskonnast ja majandusest hoolivate ettevõtjatena näeme, et tehase rajamine on kestlik, tulevikku vaatav, majanduslikult mõistlik ja väärtust loov kõigile eestimaalastele.

Oleme Eesti kodanikud nagu teiegi ja meie ettevõtmise esimene lähtekoht on järgmine: mets on meie rahvuslik rikkus ja selle potentsiaali tuleb senisest nutikamalt kasutada.

Teine lähtekoht: Eesti metsad peavad olema järeltulevate inimpõlvede jaoks säästvalt majandatud.

Kolmas lähtekoht: Euroopa unikaalseim uue põlvkonna tehas saaks Eestis tööd alustada pärast põhjalikku ning läbipaistvat planeeringu- ja keskkonnaloa taotlemise protsessi ning vaid siis, kui tehase keskkonnamõjud on aktsepteeritavad.

Aga nüüd täpsemad selgitused teie kirjapandule.

Keskkonnast 

Tõepõhjata on kirjas olnud väide, et kodanikke ei soovita kaasata või et keskkonnamõju pole oluline. Mõlemad aspektid on meile esmatähtsad. Oleme ettevõtmise esimestest hetkedest saadik nii kohtumistel kümnete huvipooltega, sealhulgas mitmete keskkonnaühendustega rõhutanud, et planeeritava tehase majandus-, sotsiaal- ja keskkonnamõjude hindamisel teeme tihedat koostööd kõigi huvirühmade, teadusringkondade ja võimalike kaasinvestoritega. Meie ettevõtmine saab õnnestuda vaid juhul, kui tehase ehitus, tehnoloogia ja käitamine vastavad tänapäevastele keskkonnanõuetele, parimale võimalikule tehnikale (PVT) ning Eesti ühiskonna vajadustele. Vastupidiselt teie kirjas väidetule pole parim võimalik tehnika ebamäärane lubadus, vaid rahvusvaheline klassifikatsioon, mis osundab, et kasutatavat tehnikat võib pidada põhimõtteliselt sobivaks, et vältida või vähendada mõju keskkonnale. PVT kasutamine on kohustuslik ja seab nii tehase arendajale kui riigile õiguslikult siduvad nõuded keskkonnakompleksloa taotlemisel ja väljastamisel.

Keskkonnamõjusid saab lähemalt ja detailsemalt hindama asuda pärast tehase eelprojekti valmimist, sest asukoha valik ja keskkonnamõju hindamine käivad käsikäes. Esmaseid tulemusi saab tutvustada seejärel umbes pooleteise aasta pärast. Seega saame neist rääkida siis, kui need on olemas, mitte enne.

Küll aga saame juba täna kinnitada ja oleme kinnitanud 10. jaanuarist saadik kolme põhimõtet. Esiteks, PVT kasutamine kindlustab tõhusa, keskkonnasõbraliku ja jäätmevaba taastuvast toormest toodete tootmisprotsessi, mille käigus töödeldakse kõik protsessi kõrvalsaadused ümber orgaanilisteks baastoodeteks ning roheliseks energiaks. Teiseks, projekti algatajad kindlustavad, et kavandatava tehase tootmisprotsessiga seotud vee- ja maismaaökosüsteemid ei kahjustu. Täna pole mõtet teha tehast, mis nii oma tehnoloogialt kui ka energia- ja keskkonnamõjult poleks parim võimalikest.
See tehas saab olla ainult teaduse ja innovatsiooni viimane sõna ja seda nii keskkonnahoiu kui ka efektiivsuse mõttes. Kolmandaks, seda tehast ei saa teha jõuga, vaid läbipaistvalt ja avatult eri osapooli kaasates ja kõiki tegureid kaaludes.

Ilma kahtluseta on kõige aluseks teadmised. Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli rektorite loodud Est-Fori Akadeemiline Nõukoda on tagatiseks, et keskkonnale avaldatava mõju hindamiseks vajalikud rakendusuuringud oleks läbi viidud kõrgeima pädevusega teadlaste poolt.

Majandusest

Tehase majandusmõjude hindamisega saime alustada kõige esimesena, selle töö tegid hinnatud ökonomistid uuringukeskusest CentAR ning oma eksperthinnangu andis ka Eesti juhtiv majandusteadlane Urmas Varblane.

Oma kirjas väidate, et te ei saa aru väärindamise väitest. Majandusteadlaste uuringuraporti hinnangul mitmekesistaks ja tugevdaks puidurafineerimistehase rajamine Eesti metsamajanduse struktuuri ning muudaks kogu puidu väärtusahela kestlikumaks. Kodumaine tootevalik oleks suurema lisandväärtusega ja toorme väärindamise kordaja ligikaudu 4–5, võrreldes praegu toimuva paberipuidu ja puiduhakke ekspordiga Põhjamaade tehaste tarvis. Näiteks kui ühe tihumeetri kasepaberipuu hind on ligikaudu 31 eurot, siis sellest samast kogusest kasepuust toodetud puidukiu hind maailmaturul on ligikaudu 138 eurot. Teisisõnu, odavalt tooraine väljavedamise asemel suunatakse paberipuit ja saeveskite puiduhake ümbertöötlemiseks siinsesse puidurafineerimistehasesse. Ükski teine alternatiivne töötlusviis ei suudaks tselluloosikvaliteediga toormele anda nii kõrget väärtust.

Oma kirjas viitate, et te ei saa aru, miks ja kuidas peaks metsaomanikud kasu saama. Majandusteadlaste tehtud sotsiaal-majandusliku mõju hinnangus on arvesse võetud tehase rajamisega loodav stabiilne ja parema hinnaga müügivõimalus, kuna on alust arvata, et tänu tehase rajamisele ühtlustuvad hinnad Läänemere piirkonnas pikema ajaperioodi jooksul . Teisisõnu, kavandatava puidurafineerimistehase rajamisel Lõuna-Eestisse tuleks turule uus dominantne sisseostja, mille tulemusel müüdaks Eesti metsadest pärinevat tooret edasi kallimalt kui täna.

Teie kirjas olev väide, et 200 töökohta on liiga väike sellise tehase positiivse mõju hindamiseks, on paraku majandusloogikaga vastuolus. Eesmärk on luua suurt lisandväärtust loovaid töökohti, mitte iga hinna eest töökohti. See ongi üks peamisi võimalusi, kuidas Eestis nappiva tööjõu tingimustes edasi tegutseda ja konkurentsivõitluses ellu jääda. Töökohti on Eestis praegugi väga palju, aga inimesed tahavad neid töökohti, mis annavad lisandväärtust nii neile endile kui ka kogu ühiskonnale. Sarnaselt teiega väärtustame väga väikeettevõtlust, aga väikeettevõtluses pole kunagi niipalju koostöövõimalusi ja lisandväärtusega töökohti. Eesti vajab ka suuri töötavaid innovaatilisi lisandväärtust pakkuvaid lahendusi ja just selle eest me seisame.

Tegemist on väga kapitalimahuka ettevõttega, mis toetub kaasaegsetele tehnoloogiatele ja aitab tugevalt kaasa tootlikkuse tõusule kogu Eesti majanduses. Kui tootlikkus ühe töötleva tööstuse töötaja kohta on Eestis veidi üle 26 000 euro, siis sama näitaja Soome tselluloositööstuses on 356 000 ja Rootsis 210 000 eurot ehk üle kümne korra kõrgem. Eestisse kavandatava puidurafineerimistehase puhul aga on tootlikkuseks planeeritud ca miljon eurot töötaja kohta. See on 40 korda rohkem kui Eesti töötlevas tööstuses keskmiselt. Seega võime väita, et kui uude tehasesse võetakse praeguse kava järgi tööle 200 inimest, siis on see samaväärne, nagu asuks Eesti töötlevas tööstuses tööle 8000 uut töötajat. Pärast täieliku tootmisvõimsuse saavutamist tõstab see tehas Eesti sisemajanduse koguprodukti taseme püsivalt ca 1,1 kuni 1,4 protsendi võrra kõrgemaks 2016. a tasemest.

Tehnoloogiast

Liikumise veebilehel ütlete, et tehas on mastaapne ja Eesti jaoks liiga suur. Vastupidi, arvestades kaasaegses maailmas ehitatavaid tehaseid, on see tehas suhteliselt väike. 100 ha maa-alast vaid kolmandiku katab tehase tootmisprotsess, teise kolmandiku võtab puidu ja hakke ladustamine ning töötlemine. Kuuendik on veepuhastusseadmetele ja kogu ülejäänud ala on reserveeritud võimalikele tulevikutoodetele.

Nimelt mõtleme ka võimalusele, kuidas puidupõhise biotoodetetehnoloogia arenedes saaks juurde tuua teadmistepõhise klastri osaks olevaid uusi tipptehnoloogilisi tootmisüksuseid. Eraldades puidust rohkem keemilisi koostisosi, tekivad võimalused valmistada laia spektrit uue põlvkonna puidutooteid alates biodiislikütusest ja lõpetades näiteks viskooskanga, süsinikkiu, biolaguneva plasti või ravimitööstuse tootekomponentidega. Ehk teisisõnu: tehase arendajate plaani järgi toodetav tselluloos ehk puidukiud eksporditakse, kuid tulevikus, kui tehnoloogiad veelgi täiustuvad, saaksid vastavad tehased koopereeruda ja koos tegutsedes puidukiudu edasi väärindada.

Teadmistepõhisusest

Väärindamise teemale lisaks – väga oluline on meie ettevõtmise roll Eesti töötleva tööstuse teadmusmahukuse tõstmisel. Tehas ühendab palju erinevaid tehnoloogiaid ja seetõttu on tegemist olulise sammuga Eesti teaduse ja ettevõtluse koostöö edendamisel. Loomulikult on koostööd tarvis teha juba praegu, kui toimub rajatava tehase kõikvõimalike tehnoloogiliste, sotsiaal-majanduslike, keskkonna- jm tingimuste analüüs. Kuid veel tähtsam on see, et ükski ettevõte ei saa tegutseda muutumatult. Valminud puidurafineerimistehas hakkab vajama pidevalt uuendusi ja tootearendust, mis eeldavad kõrgtasemel koostööd teadlastega. See esitab tõsise väljakutse teadlastele – nii Eestis kui väljaspool. Teadlaskonnal pole enam põhjust rääkida sellest, et Eesti töötlev tööstus on liiga lihtne ja puudub tõsine ettevõtluspartner.

Puidutöötlemistehas annaks soodsa tõuke kogu metsamajanduse arengule, nii arvavad juba praegu meie ideest Lõuna-Eesti ettevõtjad. Puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskuse juhataja Kalev Kaarna hinnangul võimaldaks tehas meil astuda arenenud puiduriikide liigasse ja ehkki Eestis on Kaarna sõnul puidukeemia valdkonnas edusamme tehtud, avaks tehase rajamine uued võimalused ning oleks täiesti uus tase.

Puiduvajadusest ja raiemahtudest 

Oma kirjas ütlete, nagu konkureeriks tehas samale ümarpuidule, mida on korduvalt lubatud Auvere elektrijaamale pärast elektrituruseaduse muudatuste vastu võtmist. Kinnitame, et tehas ei konkureeri samale puidule, sest Auvere elektrijaam kasutaks madalakvaliteedilist energiapuitu, ent puidurafineerimistehas tarvitaks hoopis kõrgema kvaliteediga ja kallimat paberipuitu ning saetööstuse puiduhaket, mis pole energia saamiseks oma hinna tõttu kasutatav. Täpselt samuti pole paberipuit ja puiduhake oma kõrge hinna ja kvaliteedi tõttu sobiv pelletite tootmiseks. Sellele puidule, mida praegu eksporditakse paberitootmiseks piiri taha, pole Eestis õiglase maksevõimega kasutust, v.a üksainus eelmise põlvkonna tootmisüksus Kehras.

Metsanduse arengukava teemalisest mõttevahetustest on jäänud kõlama, et töösturid tahavad metsad lagedaks raiuda. See ei vasta tõele. Rõhutame, et planeeritava tehase toormevajadus ei suurenda raiemahtu ega survesta olemasolevaid mahte. Ettevõtmise investeeringu tasuvusaeg on väga pikk ja me soovime, et meie metsad oleksid elujõulised ning nende kolm rolli – kultuuriline, keskkondlik ja majanduslik – võrdselt arvestatud väga pikas ajaperspektiivis.

Teeme uuringuid rohkem kui Eestis kehtiv kord ette näeb, sest meid huvitab eelkõige, mis toimub metsas, mis toimub keskkonnaga ja milline on meie tegevuse mõju. Nii uurime näiteks vajamineva toormeressursi kättesaadavust ja kestlikkust, samuti oleme omalt poolt liitlased ettevõtmisele, mis käivitaks Eesti metsade sertifitseerimiskohustuse ka erametsades. Erametsade järk-järgulist sertifitseerimist aitaks tagant tõugata ka tehasele vajaliku toorme ostupoliitika.

Lõpetuseks

Tahame terve uuringu- ja analüüsietapi jooksul pidada sisukaid ja argumenteeritud, faktipõhiseid arutelusid tehase Eestisse rajamise võimalikkuse üle. Paraku aga ei saa ühtki sisulist debatti pidada väitlejaga, kes ütleb, nagu liikumise Eesti Metsa Abiks esindaja 8. mai Tartu infoüritusel, et ei taha tehast, sest “ma ei usalda Eesti valitsust, keskkonnaministeeriumi ega ühtki ametnikku, kes metsandusega tegeleb.”

Eesti valitsuse ja avaliku võimu usaldusväärsuse tõstmisega on meil võimatu tegeleda. Küll aga küsime – mida me saame teha, et teie usku meie ettevõtmise headesse kavatsustesse tõsta?

Aadu Polli
Margus Kohava