Möödunud reedel said looduses kokku EMA ja RMK inimesed, selleks et lahendada erimeelsusi, mis olid juba avalikult nähtavad.

Loomulikult ongi EMA roll looduse kaitsmine ja ühiskonna tähelepanu suunamine murekohtadele, mis meil on üles kerkinud seoses metsade majandamisega RMK poolt. Ometigi tundus, et kirjalik info vahetamine viib meid lahendustest kaugemale, mitte lähemale. Ja selleks, et me esmalt üldse teineteist mõistma hakkaksime, on vaja päriselt kokku saada ja aega võtta, et kõik õhusolevad küsimused ja teemad läbi arutada.

Seadsime sellele kohtumisele omalt poolt fookuse, meie tungiv palve RMK-le on lõpetada lageraied kõrgendatud avaliku huviga KAH-aladel ja lõpetada inventeeritud loodusväärtuste hävitamine.

Kohtumisel rääkisime peamiselt lageraietest aladel, kus on küll loodusväärtused inventeeritud, kuid mis pole ühel või teisel põhjusel kaitse alla veel jõudnud. KAH-alade teemat käsitlesime vähem ning see vajab eraldi kohtumist.

Esimene objekt, mida ühiselt RMK inimestega külastasime, oli Eestimaa Looduse Fondi (ELF) poolt varasemalt inventeeritud Nurtu-Nõlva Päärni oja lammimets, kus metsa keskel on küll vääriselupaik, kuid inventeeritud väärtuslik loodusmets vääriselupaiga ümber on kahjuks teadmata põhjusel kaitse alla võtmata.

Seda loodusmetsa tänaseks enam seal ei ole, sest see on RMK poolt raiutud. Lageraielangi piir kulgeb ümber vääriselupaiga, ilma et nende kahe erinäolise keskkonna vahel oleks mingisugunegi puhver. Vääriselupaiga servad on seeläbi avatud tuultele ja ala asub lageraielankide keskel.

Miks me just selle metsa pärast muret tunneme? Tsitaat Vikipeediast: “Lammimetsad kuuluvad Eesti haruldasemate metsakoosluste hulka, neid näeb väga piiratud aladel Pedja, Halliste, Raudna, Lemmjõe, Poruni ja Jänijõe kallastel.”

See lageraiega hävitatud lammimets kaitses Päärni metsaoja. Metsaojad aga on meil jäänud kahjuks väga haruldaseks, ometigi on need erakordselt olulised vee allikad paljudele elusolenditele, ka I kaitsekategooria liikidele.

Need esmapilgul vähetähtsad siseveekogud suisa kubisevad elust ning vette langenud puutüved pakuvad häid varje- ja elupaiku paljudele liikidele.

Selle kandi lugudest saame aimu, et Päärni oja on iidsetest aegadest voolanud läbi Päärni talu hoovi: “Ei teagi kummal see nimi ennem oli, kas talul või õue all voolaval ojal. Oja on kaunis ja käänuline, sügavate kallastega.”

ELF on juba aastakümneid tagasi inventeerinud väärtuslikud loodusmetsad, millest suur osa kahjuks ei ole tänaseni kaitse alla jõudnud, ometi on need alad teada ja avalikel kaardikihtidel olemas.

Teame, et RMK on järjepidevalt neid metsi maha raiunud ning kahjuks on ELF ka lageraiutud alasid avalikult kaardikihilt eemaldanud. Nii jäävad need väärtused unustuste hõlma ja tagasi me neid ei saa – enne tuleb järgmine raiering peale. Meie töötame selle nimel, et me ei peaks taolisi vaatepilte tulevikus nägema.

Meie soov on, et ühiskond ärkaks, et metsahoiu ja -kaitsega tegelevaid inimesi oleks üha enam ja et selline kultuuritu viis riigi poolt meie loodusega ümber käia jääks ajalukku.

Kohtumisel RMK esindajatega tõstatasime küsimuse, et kas RMK väljaspool kaitsealasid loodusväärtuste kaitsega ei tegelegi? Saime nende vastusest aru, et jah – nii on. Vastus sai antud nende näidete põhjal, mida külastasime, kuid et üldjoontes jäetakse raietest puutumata vaid osa kaitsealadest, kuid mitte majandusmetsades leiduvad loodusväärtused, mis on küll inventeeritud, kuid pole kaitse alla mingil põhjusel jõudnud.

Teiseks väisasime Vändra metsades metsiste elupaikasid, mis on RMK-l raieplaanides sees ja meile on teada antud, et olenemata sellest et metsise arvukus on langevas trendis ja Eesti riik on metsise kaitseks välja käinud ligi miljon eurot, plaanib RMK teisest otsast metsise elupaikade lagedaks raiumisega jätkata.

2021. aastal on Keskkonnaagentuur välja toonud: “Keskkonnaagentuuri loendusandmeil on metsise arvukus Eesti jätkuvalt langemas ning põhjuseks liiga vabad võimalused kaitsealadel majandustegevusega tegelemiseks.”

Metsise arvukus on mitmel pool vähenenud. Ainsana on metsiste arv veidi kasvanud Kikepera looduskaitsealal, kus on ranged majandamispiirangud kehtinud 15 aastat.

Info allikas: https://forte.delfi.ee/…/keskkonnaagentuur-metsise…

EMA on selle teema avaliku ja laiapindse käsitlemise võtnud südameasjaks. Riigipoolne loodusväärtuste hävitamine peab lõppema. Loomulikult leidub väärtusi igas metsas, ka majandusmetsades. Aga ehk alustaks sellest, et lõpetaks inventeeritud loodusväärtuste hävitamise, mis ei ole kaitse alla mingil põhjusel jõudnud?

Oleme ajapikku märganud ka mustrit, millest oleme vestelnud nii RMK kui Keskkonnaameti esindajatega. Nimelt kipub RMK ajama kõik oma tegevused Keskkonnaameti kaela ja väidab sealjuures, et kui Keskkonnaamet ei ole ala kaitse alla arvanud (ükskõik mis põhjusel), siis nemad lähtuvad sellest, et mis ei ole keelatud, on lubatud. Vabatahtlikku looduskaitset me tuvastanud ei ole.

Keskkonnaamet aga lükkab kõik seadusandluse kaela ja on meile mitmetes kirjades kinnitanud, et neil ei ole seadusandlikke hoobasid, et raieid keelata.

Keskkonnaamet on jaganud RMK-le soovitusi, näiteks nendes samades metsades, mida Vändra metskonnas külastasime, majandada metsasid metsise kaitseks püsimetsana.

Neid soovitusi RMK eirab. Mis ei ole keelatud, on lubatud.

Meie oleme endiselt lootusrikkad ja avatud meelega ning loodame, et uued RMK töötajad mõistavad olukorda ja on avatud võimalusele, et loodushoidlikku metsandust kohtame edaspidi mitte üksnes paberil ja loosungites, vaid ka kohapeal – metsas.

Võib-olla on muutuste elluviimiseks vaja seda, et RMK tunnistaks omalt poolt varem tehtud eksimusi ja liigagarat n-ö raieküpsete metsade haukamist, mistõttu on see organisatsioon jõudnud raietega nüüd üha sagedamini kaitsealadele ja KAH-aladele.

Kuidas edasi? Jätkame läbirääkimisi.