loader image

Keskkonnaministeerium viis läbi “Kestlike Süsinikuringete arutelu” – endises RMK peahoones Tallinnas”

Keskkonnaministeerium proovib kaasata erinevaid osapooli süsinikuringe aruteludesse. Üheks osapooleks oli ka MTÜ Eesti Metsa Abiks – Helena Eenok ja mina, Mati Sepp. Veel oli kohal põllumajanduse ja metsanduse inimesi kuid kahjuks suurem osa kutsututest kohale ei tulnud.

Arutelu keskendus valdavalt selle, et keegi ei tea täpselt mitte midagi, mis süsiniku kohapealt saama hakkab ja seda pea igasuguse naljata. Teada on see, et detsembris tuleb Euroopa Liidu poolt LULUCF määrus, mille sisu on hetkel täpselt paika panemata. Kuidas me seda süsiniku peaks siduma hakkama, et saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050 ja vaheetapp aastani 2030. 

Koosolekul käis läbi selliseid mõtteid, et mets tuleb kiiremini kasvama panna. Et kui varem kasvas ühel hektaril nt 5 tm puitu aastas juurde, siis kliimaeesmärkide saavutamiseks tuleb saavutada 10 tm juurdekasv hektari kohta. Ning betoon tuleb asendada puidu kasutuselevõtuga jne. Koosolekul osalejad tõdesid ka, et see lähenemine on sisuliselt nagu pudru ja kapsad. Et ühest küljest Euroopa Liit tahaks, et metsad kasvaks kiiremini tihumassilt ja siis kasutaksime seda kiirekasvulist puitu ehituses. Reaalselt kõlbab kiirekasvuline puit parimal juhul euroaluste tegemiseks. Ühesõnaga saime  keskkonnaministeeriumi käest teada, et valitseb korralik segadus selle süsiniku sidumisega ka Euroopa Liidu tasemel ja ametnikud vorbivad mingeid ideid kokku, arusaamata kui vastuolus need omavahel on.

Arutelu keskendus valdavalt selle segaduse üle arutamisele ja teise teemane käis arutelu,  kuidas päästa siis majandust. Üsna kurvaks tegev asjaolu oli, et elurikkuse ja loodushoiu teemat proovisid küll korduvalt EMA esindajad tõstatada, aga see ei pälvinud mingit suurt kaasamõtlemist kohalolijate seas ja laskuti ikka tagasi selle juurde, kuidas läbi majandustegevuse täita eesmärgid Euroopa Liidu ees. Ministeerium mainis küll sõna “elurikkus” mõned korrad, aga seda informatiivses võtmes, sest Euroopa Liit näeb riikidele kohustusena ette taastada elurikkust ja vastupanuvõimet, aga kuidas seda saavutatakse, see jäigi arutelust sisuliselt välja. 

EMA metsanduse- ja looduskaitse eksperdina juhtisin koosolekul tähelepanu asjaolule, et vanamets on väga edukas süsiniku hoidja ja ka siduja. Süsteem on iseenesest väga lihtne –  ära raiu metsa ja mets hakkab mulla sisse süsiniku siduma ja mitte vähe. Täpsemalt saab sellest süsteemist lugeda Jaan Pärn, Tartu Ülikooli loodusgeograafi poolt kirjutatud artiklist: “KESKKOND ⟩ Jaan Pärn: koosluste püsivus ja elurikkus hoiavad süsiniku mullas” https://arvamus.postimees.ee/7439334/keskkond-jaan-parn-koosluste-pusivus-ja-elurikkus-hoiavad-susiniku-mullas 

Mõistagi ei võtnud keegi minu kui eksperdi juttu väga tõsiselt, sest teada on vale arvamus, et kui mets saab vanaks, siis ta enam süsiniku ei seo ja koosolek läks vanaviisi edasi. MTÜ Eesti Metsa Abiks meeskond soovitab keskkonnaministeeriumil ja kõigil osapooltel tutvuda mulla süsiniku sidumise võimekusega kuna õhku jäi kahtlus, et selle teadmiste osas on suuri puudusi ka ministeeriumil. 

Kohal oli ka teisest ministeeriumist töötaja. Jätan ministeeriumi täpsemalt nimetamata, aga üsna ebaviisakas on tulla koosolekule magama, olgu päev ükskõik kui raske. Selline  käitumine pole viisakas ei maksumaksjate ega ka teiste koosolekul viibijate suhtes. 

Kestlike Süsinikuringete arutelu algas kell 14.30 ja kestis ca 15.40, siis järgnes paus.  Looduskaitsjad populaarsed sedalaadi üritustel pole ja ega keegi suhelda ka ei soovi. Läksin alla valvelaua juurde juttu ajama ja seal küsiti, et mis teema Teil nende hobustega on. Keskkonnaministeerium oli märkinud ajakavasse 17.00-17.15 Hobused. EMA esindajana selgitasin, et see vist oli mõeldud keskkonnaministeeriumi poolt naljana, et peale koosolekut  lähme koju hobustega. Eks selline nali ütleb juba üht teist koosoleku kohta.  

Peale pausi oli ajakavas 16.00-16.45 “Mis on standardiseerimine ja kuidas see praktikas käib”. Täpsemalt tuli aruteluks ISO süsteem ja see arutelu oli silmiavav. ISO (International Organisation for Standardization) on ülemaailmne riiklike standardiorganisatsioonide liit. Täiesti sõltumatu omaette nähtus meie bürokraatlikus maailmasüsteemis. Kohal oli ka ISO esindaja, kes selgitas ISO süsteemi ja, et Euroopa Liidus käib standardite koostamine  paljuski läbi nende organisatsiooni. Ühe uue standardi väljatöötamine võtab pea 3 aastat ja EMA esindaja Helena Eenok uuris, kas Euroopas on olemas püsimetsandusliku standardit. Tuli välja, et  Euroopa Liidul seda pole kuna kõik EL tasemel loodud standard on liikmesriikidele automaatselt kohustuslikud, aga välistada ei saa, et mõni riik on välja töötatud koostöös ISO-ga püsimetsamajandamsise standardi oma riigi jaoks. 

ISO süsteem pakkus keskkonnaministeeriumile väga suurt huvi, eriti seetõttu kuna  koostamisel on teatud laadi süsinikuga seotud standardi koostamine EL tasemel ja kui see valmib, siis muutub see Eesti riigile kohustuslikuks. Kahjuks pole Eestil ISO-ga mitte mingit silda. Keegi pole seda silda taibanud kunagi ehitada. Standardeid aina tehakse, aga sõnaõigust hetkel Eestil otseselt nagu pole ja ISO süsteemil on omad nii-öelda turvasüsteemid ka lisaks. Standardite koostamisel kaasarääkimise õiguse saamiseks tuleb luua vähemalt 3 erinevat huvigrupist koosnev ühendus. Siis ei ole kallutusvõimalus nii suur  kellegi huvide kasuks ja kui ISO meeskond näeb, et asi ikka on nagu ta meil vahel siin kipub olema siis ISO saab ka loodud süsteemi kohetselt laiali saata. 

Sõber ütles,et ISO on väga karm ja seal mingit sellist tsirkust nagu FSC-ga toimub ei tolereerita silmaotsaski. Keskkonnaministeeriumil on vaja ISO süsteemi sisse saada – seda oli koosolekul väga hästi näha ja selleks on vaja 3 erinevat huvigruppi tuge. 

Loodavat süsteemi hakkaks arvatavasti juhtima keskkonanministeeriumi esindja Annela Anger-Kraavi, kes on ministeeriumis metsa osakonna nõunik. Ausalt öeldes jäi selline tunne, et ministeerium kasutas Kestlike Süsinikuringete arutelu selle eesmärgiga ära, et saada erinevad huvigrupid laua taha ja siis meelitada nad ISO süsteemi ja seejärel loodud süsteemi juhtima asuda.

Positiivne on see, et  ministeerium vähemalt üritab näida läbipaistvam. Siiski pikk maa on veel minna. Loodust tuleb õppida hoidma. Jällegi selle rehepaplusega kaugele ei jõua, mida meil alatasa ametiasutustes praktiseeritakse.

Süsiniku parim sidumisviisi on välja töötanud 100 miljoneid aastaid tagasi loodus ja see töötaks tänase päevani, kui me loodust nii massiliselt ei kahjustaks. Euroopa Liit ja ka Eesti riik proovib ikka leiutada oma enda süsiniku sidumise süsteemi kuna looduse süsteem ei toida majandust.

Ühes asjas olin küll ministeeriumiga täitsa nõus, et see rohepööre ei tohi muutuda üheks suureks rohepesuks kuigi teatud määral eks ta seda juba ongi!

EL rohepesul tahetakse kraanid  kinni keerata:  “”See hääletus on ajalooline läbimurre. Esmakordselt on ELi institutsioon selgel seisukohal, et ELi viimase kümnendi üks kliimavaenulikumaid poliitikaid, mis soodustab metsade põletamist taastuvenergiana, tuleb lõpetada.”

Euroopa Parlamendi keskkonnakomisjon hääletas eile hilisõhtul selle poolt, et teha olulisi muudatusi puidupõletamise doteerimise ja heitkoguste arvestamise osas, kirjutab NYT

Share on facebook
Jaga

Teised uudised