loader image

Kurvastusega pean tõdema, et Eesti metsa raiutakse liiga palju. Lausa nii palju, et sellel sügisel peab eestlane toasooja ostma sellise hinnaga nagu meil polekski enam metsa. Tänada saame selle eest ainult Eesti metsatööstust!

Metsaraie on üks probleemidest või nii öelda aktuaalsetest murekohtadest, mille üle käib tuline arutelu. Ühelt poolt soovib looduskaitse Eestimaa metsadele jätkusuutliku metsamajandust ning teine osapool, metsatööstus, kaitsta oma majanduslikke huve koos  massiivse raiemahuga. 

Ligikaudu viis aastat on seda avalikku debatti peetud, mille tulemusel on leitud, et raiemahud langevad. See on ka sisuliselt kõik. Eriarusaamad on selles osas, et mis ajahetkel peaks raiemahtusid langetama hakkama. Metsatööstus raiuks veel 10-20 aastat samas tempos edasi keskmiselt 10,7 miljon tihumeetrit ja siis järeltulev põlvkond tegeleks raiemahu langetamisega. Looduskaitse, kes lähtub suuremast pildist kui metsatööstuse kasumi hoidmine, peab raiemahu langetust koheselt vajalikuks kuna juba hetkel läbimõtlematu metsaraiumine on loodud jätkusuutmatule süsteemile ja tekitab kaost nii ühiskonnas kui looduses.

Mida kauem me viivitame raiemahu langetamisega, seda muret tekitavamaks muutub olukord metsas ja ka ühiskonnas. Juba hetkel on kuulda keskkonnaagentuuri poolt, et me raiume maha umbes 10 000 ha rohkem metsa, kui on ettenähtud jätkusuutlik ja ühtlane metsa kasutus. Ma küsin, et mida me selle üleraiega ühiskonna jaoks oleme saavutanud? Ruumimeeter halupuud maksab ca 140 eurot. Kui nüüd ironiseeritseda, siis tundub, et ühiskond on üleraidest lausa vaimustuses. Vaimustus on varsti nii suur, et inimesed tulevad lõpuks tänavale ja hakkavad nõudma poliitikutelt selle kaose kohest lõpetamist.  

Mind hämmastab, et metsatööstus on suutnud hoida raiemahte jätkusuutmatutes kõrgustes, raiunud Eesti metsa aina paljamaks ja kõige selle juures pääsenud vägagi puhtalt. Lisaks on nii mõnigi inimene selle tõttu rikastunud. Seda siis ülejäänud ühiskonna ja tuleviku arvelt.

Kuidas nad seda süsteemi üleval hoiavad? 

See näib üsna lihtne. Ära räägi sellest, et hetkeline raiemaht pärsib looduse jätkusuutlikkust, et inimestele olulised metsad raiutakse maha, et Euroopa Liidu käest peab maksumaksja hakkama uudise järgi varsti CO2 kvooti ka ostma mitmesaja miljoni eest aastas, et metsa saaks edasi raiuda. Ammugi ei põhjendata ausalt, miks kõige krooniks nüüd küttepuude eest peab tavaline eestlane ennast juba segaseks maksma. Metsatööstuse lobitöö meeskonnad teavad väga hästi, et parim kaitse on mitte asjast kõnelemine või siis kõneleda sellises toonis, et kõik on parimas korras ja kui seda juttu rahastada ka miljonitesse eurodesse ulatuva PR* siis see tõesti rahustab ühiskonda ja raha reklaami jaoks saab metsatööstus jällegi raiumise pealt.   

Küttepuu hind teeb tõesti rekordeid ja ruumimeetri küttepuude eest tuleb välja käia kohati kuni 140 eurot. Veel mõni aasta tagasi oli see 40-50 eurot. Kuidas selline olukord on saanud tekkida?  

Metsatööstus näitab näpuga looduskaitsele kuna neid on alati kõige mugavam süüdistada, et see küttepuu hind on nüüd looduskaitsjate tubli töö tulemus. Kõige murettekitavam on seejuures, aga see, et paljud isegi usuvad seda, mida metsatööstus räägib. 

Metsatööstus jätab teadlikult kõnelemata, et suur osa küttepuudest läheb Eestist välja  Taani, Inglismaale, Hollandisse ja kes seda teab veel kuhu. Seda väga olulist fakti ei mainita muidugi kordagi. Sisuliselt Eesti rahvale oma metsast puitu lihtsalt ei jätku kuna äriliselt tulusam on valdavalt paaril üksikul suurettevõttel saata küttepuu lihtsalt välismaale ja teenida sedasi hiigelkasumeid. See väike muret tekitav faktor, et selle äri tulemusel ei suuda Eesti pered enam küttepuud endale osta, vaikitakse lihtsalt mugavalt metsandussektoris maha. Eesti Metsa Abiks on aastaid tegelenud sellega, et veenda välismaalasi mitte Eesti metsa põletama oma riigis, aga protsessid on aeglased. Lisaks oleks kohe vaja tuge ka Eesti poliitikutelt, kes hetkel nuputavad kuidas kriisi lahendada, mida oleks saanud oluliselt vähemaks kärpida aastaid tagasi, kui meid oleks kuulda võetud. Aga see on tagantjärgi tarkus ja nüüd oleme olukorras, mis meeldib vist ainult metsatööstusele.

Kuid metsatööstus proovib kasutada omaloodud olukorda selleks, et nõuda poliitikutelt raiemahu säilimist või lausa suurendamist. Siingi jäetakse mainimata asjaolu, et suurem raiemaht tähendaks suuremas koguses küttepuude liikumist välismaale. See ei lahenda meie energiakriisi, kui suurendame raiemahtu. See lihtsalt suurendaks aina kuhjuvaid  probleeme, millega poliitikud ei soovi siiani veel piisavalt tegeleda. Kui me ei sea esikohale  oma inimesi ja oma loodust, siis metsatööstuse suurfirmad jäävadki taga ajama ainult rahalisi kasumeid. Võib üsna kindlalt öelda, et Eesti inimestel on ees veel tulemas väga rasked majanduslikud ajad. 

Kurvastusega pean tõdema, et Eestis on metsa kuid seda raiutakse ülemõistuse palju. Isegi küttepuud peab eestlane kokku ostma sellise ruumimeetri hinnaga nagu meil poleks ühtegi hektarit metsa.  

Ühiskond, oma inimene, peab paika panema, millist metsatööstust me aktsepteerime Eestis ja kas me ikka vajame sellist suur metsatööstust, mis koorib meid lõpuks kõigest tühjaks, alustades elurikkusest ja lõpetades rahakotis leiduvate eurodega.

Foto : piisab tuuleiilist ja meil on alles ainult roots. Metsatööstuse suurfirmad paistavad põhinevat samal nägemusel: kiirelt õitseb ning kiirelt tuulde kaob. Seejuures jätab ühiskonnale rootsu mälestuseks.

*https://www.postimees.ee/7179303/povvat-rmk-kommunikatsioon-maksaks-puiduna-30-000-tihumeetrit-aastas

Jaga

Teised uudised