Kuidas töötab metsatööstuse propaganda?
Väga hea näide on Postimehes ilmunud artikkel: “Raiemahtude vähendamine jätab tööta tuhanded inimesed”. Tsitaat artiklist: “Raiemahu vähenemisel 10 miljoni tihumeetrini väheneb tööhõive 6442 töökoha ehk 11 protsendi võrra.”
Eesti Metsa Abiks tööd tehes oli mul võimalus MAK2030 koosolekul küsida otse teadlastelt ja keskkonnaministeeriumi käest, kas selline töökohtade kadumine on realistlik, mida metsatööstus oma uuringute alusel esitlenud on? Vastus oli umbes midagi sellist, et ega keegi tegelikult ei tea, kas ja kui palju raiemahtude vähendamine töökohtasid mõjutaks. Välja on käidud küll erinevaid numbreid erinevate uurimisasutuste poolt, aga neid ei saa võtta üks ühele. Vastus, mille ma MAK2030 koosolekul sain, suurendas minu kahtlustusi, et sedalaadi uuringud on pigem tellitud ja tehtud selleks, et suurendada metsatööstuse haaret ühiskonnas ning survestada poliitikuid, et nad mingil juhul ei vähendaks raiemahtusid.
Kuid kuhu siis töökohad kaovad?
Sellele küsimusele andis vastuse Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juht Henrik Välja 2020. aastal. „Töötlev tööstus on Eesti suurim majandussektor ja tootmisprotsesside automatiseerimine võimaldab suurendada lisandväärtust. See aitab väiksema arvu töökätega luua ühiskonda rohkem rikkust,“ selgitas Välja. Ta lisas, et kõrgema lisandväärtuse loomine aitab ka metsa- ja puidutööstuses töötavatele inimestele maksta kõrgemat palka. See toetab eeskätt just Eesti väiksemates piirkondades elavaid inimesi. Nimelt on metsa- ja puidusektor üks peamiseid tööandjaid väljaspool suuri tõmbekeskusi. „Kõrgepalgaliste töökohtade olemasolu ja karjääriperspektiiv hoiavad elu Eesti maapiirkondades. Seetõttu on tööstuse automatiseerimine ja digitaliseerimine olulised ka regionaalsest aspektist,“ ütles Välja.
See on üks väheseid kordi, kus ma näen avalikult, et metsatööstuse esindaja kõneleb ausalt, kuhu kaovad maapiirkondades töökohad, ta ei öelnud mitte sõnakestki raiemahtude vähendamisest. Swedbank tegi ka uuringu, millest tuli välja, et iga neljanda puiduettevõtte omanik plaanib järgmiste aastate jooksul tööstusrobotitesse investeerida. Ehk teisisõnu, iga neljas puiduettevõtte omanik on arvestanud sellega, et hakkab vähendama oma ettevõttes töökohtade arvu. Kas tööta jääb selle tulemusel 6442 inimest või sootuks 10 000 inimest, ei tea keegi, kuna keegi pole soovinud seda uurida. Märksa kavalam on näidata, et töökohtade kadumise taga on raiemahtude vähendamine, kuigi tegelik tõde on pigem koondamistes, mis tuleb ettevõtete juhtide soovist teenida rohkem kasumit ja maksta riigile inimeste pealt vähem makse.
Lõppkokkuvõttes, millega kogu see raha kokku kühveldamine Eesti rahva jaoks lõpeb? Juba hetkel on metsatagavara tervikuna Eestis vähenemas ja lõpuks jõuame olukorda, et metsa on küll palju, aga raiuda pole pea midagi, sest üleraie on olnud nii ulatuslik, et raieküpsed metsad on otsas ja siis kukub raiemaht võibolla isegi 2 miljoni tihumeetri peale aastas, kuna üleraie on teinud oma töö. Mets ei ole viljapõld, mis saab paari kuuga koristuskõlblikuks. Mõnikord tuleb oodata isegi üle 100 aasta, kõik oleneb boniteedist ja metsa kooslusest.
Raiemahtude oluline vähendamine ei päästa mitte ainult Eesti metsandussektorit, vaid päästab ka looduskeskkonna, koos teiste majandusharudega. Hetke raiemahtudega jätkamine on kasulik ennekõike ainult ettevõtete omanikele ja kahjuks, mida rohkem on ettevõtete omanikel vaba raha investeerimiseks, seda enam inimesi vahetatakse ka kõrgtehnoloogiliste vahendite vastu välja.
Fotol nähtav: Sügavate rööbastega RMK raielank on Eestimaa metsades igapäevane nähtus ja kuni raiemahud on kõrged, jääbki selline vaatepilt tavaliseks. Keskkonnaamet ei saa rööpa sügavust mõõta, kui neis on vesi. Mida enam kahjustatakse metsamaa muldasid, seda vastuvõtlikum on uus metsapõlv haigustele.
Kas sellist tulevikku soovimegi Eestimaa metsadele?
