Lugupeetud Est-For Invest OÜ puidurafineerimistehase projekti juhid Margus Kohava ja Aadu Polli
Pöördume teie poole Est-For Investi poolt kavandatava tselluloositehase mõjude pärast meie metsadele, vesikonnale ning sedakaudu kõigi Eesti inimeste ja loomade ühisele elukeskkonnale.
Palume, et mõtleksite tõsiselt järele, kas määratu puiduvajadusega ja olulist osa meie veest ning loodusest mõjutav tehas ikkagi on jätkusuutlik ja tulevikkuvaatav lahendus ühe väikese, paljuski turismi ja kohaliku mahepõllumajanduse poole vaatava riigi jaoks. Tehas, mille puiduvajadus on sama suur kui kolmandik meie riigi viimaste aastate raiemahtudest, ületab sellega Kunda tselluloosivabrikut lausa 7-kordselt. Kasutades 1,5% Emajõe keskmisest vooluhulgast, suubub tselluloositööstusest läbi käinud vesi lõpuks Peipsi järve ning mõjutab niiviisi kolmandikku kogu Eestimaa vesikonnast.
Selle suure projekti eestvedajatena peate teadvustama, et kasvav hulk kodanikke on kavandatava puidurafineerimistehase vastu juba keskkonnamõjude hindamise (KMH) algatamise eel. Valgustan teid kodanike vastuseisu tagamaade osas, et saaksite tõsiselt kaaluda oma mastaapsest plaanist loobumist ühiskonna ja järeltulevate põlvede hüvanguks. Küllap oleks meie ühist metsaressurssi võimalik v ä ä r i n d a d a ja v ä ä r t u s t a d a hoopis mõistlikumal viisil kui hiiglasliku tselluloositehase rajamise kaudu, seistes silmitsi selle tööstuse tagajärgedega.
Tuletame meelde, et esimest korda avalikustasid Est-For Investi juhid puidutöösturite ühise plaani 10. jaanuaril korraldatud pressikonverentsil – pärast seda on sündmused peadpööritava kiirusega edasi liikunud ning tehase meediakajastus on keskendunud peamiselt väidetavate majandusmõjude üleskiitmisele, keskkonnaküsimustest justkui poolkogemata üle libisedes. Juba projekti tutvustaval internetileheküljel torkab silma hämmastav suhtumine, sest kui „Keskkonna ja majandusmõjude“ sissejuhatavale tekstile järgneb „Mõju Eesti majandusele“, siis „Mõju Eesti keskkonnale“ ei tule mitte kunagi. Hiigeltehase keskkonda puudutav külg on kaetud ebamäärase lubadusega „kasutada parimaid tehnoloogiaid“, samas jääb lähemalt puudutamata tehase mõju nii meie metsadele kui vesikonnale.
Lisaks keskkonnamõjude ebaadekvaatsele esindatusele leidub oluline loogikaviga ka teksti majandusosas. Ühelt poolt selgitatakse, et tehase toorainevajadus puidu tarbimist ei suurenda, kuna puiduvoog suunatakse selle arvelt ümber, teiselt poolt hinnatakse selle puidu raiumine tselluloositööstusega kaasnevate majandusmõjude hulka: „Eestis on rohkem kui 104 000 metsaomanikust leibkonda, kes saaks planeeritava tehase toorainega varustamisest otsest kasu. Suurima metsaomanikuna oleks olulise kasu saajad ka Eesti inimesed ja ühiskond läbi Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK).“ Tekib küsimus: kuidas puidurafineerimistehas neid aitaks, kui nende mets oleks tehase kavandajate jutu kohaselt niigi maha võetud ja ära müüdud?
Tulgem tagasi põhiküsimuse juurde.
Teie, Margus Kohava ja Aadu Polli, olete avalikkusele väitnud, et plaanitav tehas saab osa vajaminevast puidust Lätist (1/3 ehk 1 mln tihumeetrit) ja teise osa Eesti puiduturu ümbersuunamisest ümarpuidu ekspordi arvelt (2 mln tihumeetrit), seega ei suurendavat tohutu puiduneelaja rajamine kuidagi meie raiemahtusid. Tegelikkuses konkureerib Est-For Invest samale ümarpuidule, mida on korduvalt lubatud Auvere elektrijaamale pärast elektrituruseaduse muudatuste vastu võtmist. Isegi tehase eestseisjad peavad nõustuma, et kahe suure puiduneelaja varustamine ühe ja sama puiduressursiga on füüsiliselt võimatu. Nii või teisiti avaldab hiiglasliku toorainevajadusega tehase ehitamine meie metsadele otsest raiesurvet.
Keskkonnaministeerium ning puidutöösturite ring peavad normaalseks meie maadel rakendatavat intensiivset raiepoliitikat, kuid üha kasvav osa kodanikke ning sõltumatuid spetsialiste on sellise raiumise vastu. Nii kodanikud kui sõltumatud eksperdid leiavad, et Eesti on säästliku metsanduse teelt kõrvale kaldunud. Keskkonnaministeerium tegutseb praeguse poliitika soodustamisel nii põhiseaduse, metsaseaduse kui säästva arengu seaduse vastu, sest juba üle viieteistkümne aasta on eelistatud puidutööstuse huvisid ülekaalukalt teistele majandusvaldkondadele (näiteks turismiettevõtjatele või maapiirkondade kinnisvara väärindajatele, kelle huvisid intensiivne raietegevus otseselt kahjustab). Riik ei pööra enam ühiskonna poolt nõutud tähelepanu metsade ökoloogilise terviklikkuse ja sotsiaalsete kasutusvõimaluste säilimisele.
Est-For Invest on esitlenud puidurafineerimistehase rajamise plaani Eesti majanduselu rikastava otsusena, valgustamata projekti teisi külgi. Esmalt räägitakse, et projekt on kasulik, sest tekitab 200 töökohta tehases ning 700 töökohta tehast ümbritsevas sfääris. Ometi on selline töökohtade arv nii suure puiduressursi tarbimise puhul (3 miljonit tihumeetrit on ligi kolmandik Eesti ülemöödunud aasta raiemahust) äärmiselt väike. Sama lugu on nn 5–6-kordse väärindamisega. Tööstuslik tõde seisneb selles, et nii suurt tehast on vaja, et tööliste arv oleks optimaalne. 5–6-kordne väärindamine kõlab aga uhkelt ainult ümarpuidu ekspordi kontekstis. Tegelikkuses on hiiglasliku tehase eesmärgiks just võimalikult kiiresti võimalikult suur kogus puitu n-ö peeneks lasta ja eksporti saata. Selle plaani vastu seisvate kodanikena ei pea me seda ettevõtmist jätkusuutlikku keskkonnapoliitikat soodustavaks ning Eesti metsi tõeliselt väärindavaks, õigemini öelda v ä ä r t u s t a v a k s tegevuseks.
Teie, Margus Kohava ja Aadu Polli, olete meedias rõhunud sellele, et tegemist oleks rahvusliku kapitali baasil loodud ettevõttega. Paraku mõjub selline väide kergelt eksitavana, sest olete öelnud sedagi, et vaja on strateegilist investorit, kes leitakse ilmselt väljastpoolt kodumaad. Seega läheks põhiline kasu ikkagi riigist välja, meie kanda jääks vaid tootmiskulud: ressurss, odav tööjõud ja keskkonnasaaste. Võimalik oleks seegi, et tehas müüdaks hiljem täielikult välisinvestori(te)le ning seega laseksime käituda endaga nagu koloniaalmaaga: Eesti poolt keskkonnakulu, väljamaale kasumitulu.
Viis kuud tagasi käivitunud metsandusteemalises ühiskondlikus debatis hakkab välja tulema oponeerivates ringkondades juba üle kümne aasta teada olnud tõde: Eesti keskkonnaministeerium teeb Skandinaavia metsandusest eeskuju võttes ning metsi intensiivmajandades traagilise vea. Üha suurem osa kodanikkonnast on seda viga meie metsade kasvava laastamise tõttu märganud ning praegu astub üha rohkem inimesi selle vastu välja. RMK ja erametsaomanike hulgas valdavaks saanud lageraiebuumi vastu on sõna võtnud ka Eesti Maaülikooli (näiteks emeriitprofessor Toomas Frey ja metsakasvatuse osakonna vanemteadur Raul Rosenvald) ja Tartu ülikooli (näiteks Asko Lõhmus, Kaie Kriiska ja Anneli Palo) teadlased, samuti sõltumatud loodusuurijad üle kogu Eesti (näiteks Fred Jüssi, Mattias ja Aleksei Turovski, Mati Kaal) ning teised metsadega kokku puutuvad huvigrupid: loodusfotograafid, tervisesportlased, matkajad jt. Riigi poolt soodustatava metsanduspoliitika vastu on teinud avalikke pöördumisi nii turismiorganisatsioonid kui -ettevõtted, kultuuritegelased, tavakodanikud, väljaõppinud metsanduskonsulendid jt.
Samal ajal, kui puidutöösturite huvisid esindav ringkond räägib innukalt metsa uuenemisest selle tagasiistutamise kaudu, jäetakse rahvale rääkimata, et selle jutu varjus pannakse tegelikult meie loodusega toime hoopis tõsisemat muudatustööd: meie sajandite jooksul kasvada jõudnud loodusmetsad, mida oleme pidanud oma rahvuslikuks rikkuseks, soovitakse asendada Skandinaavia maade metsandusmudeli eeskujul liigivaeste, istutatud noorendikega. Ehkki puidutooraine mõttes on endiselt tegemist metsaga, ei ole niisugusel „metsal“ enam sellist ökoloogilist (liigirikkuse tagab vana, looduslikult kasvanud puid ning maha langenud, mädanevaid tüvesid sisaldav põlismets), sotsiaalset (hävivad tuttavad marja- ning seenekohad, pärimuslikud pühapaigad ja hiiekohad jms) ega ka majanduslikku mõju (pidades silmas turismiettevõtjaid, püsimetsanduse harrastajaid jt keskkonnateadlikumaid äriringkondi). Praegu on nii Soomes kui Rootsis metsaliikide massilise väljasuremise tõttu käivitumas üha elavam keskustelu intensiivse metsandusmudeli hukatuslikust mõjust üldisele liigirikkusele, aga Eestis tõstetakse põhjamaist metsandustüüpi endiselt esile kui ainuvõimalikku eeskuju. Tegelikult on sellele olemas mitmeid alternatiive.
Selleks, et Eesti metsanduspoliitika oleks jätkusuutlik ja säilitaks meie looduse liigirikkust, tuleb võtta eesmärgiks eelkõige vähem raiuda. Elustikku hävitavale lageraiele tuleb hakata eelistama säästlikke ja jätkusuutlikke alternatiive, näiteks püsimetsandust. Raiumise piiramiseks tuleb teatud kulutustest loobuda ning kõige mõistlikum näib alustada ekspordist. Oluline on, et Eesti kodanikud saaksid oma puiduvajaduse kodumaises metsas katta ning et meie kodumetsi majandataks jätkusuutlikult, nii puiduvarusid kui elurikkust säilitades.
Kokkuvõttes soovime, et meid kaasataks kodanikuna tselluloositehase rajamise võimalikkuse küsimusse ning arvestataks ka minu häälega.
Anname teile teada, et oleme Est-For Investi poolt kavandatava hiiglasliku puidukeemiatehase vastu. Me ei toeta mingil tingimusel ei Vorbusele ega ühtegi teise Eesti paika sellise määratu toormevajadusega ja meie veekogusid nii oluliselt saastava tehase rajamist. Toetame meie metsade säästlikumat kasutamist ning veelgi suuremat väärindamist, näiteks valmistades mööblit või mänguasju ning edendades kohalikku väikeettevõtlust.
Palun, arvestage ka meie häälega!
Kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks
abi@eestimetsaabiks.ee
Loe lisaks:
- 1.05.2017: EMA MATKAS VORBUSELE
- 12.04.2017: TEHASE KAVANDAJATE ESIMENE INFOÜRITUS
- 7.04.2017: TEINE TEHASE TEEMALINE PÖÖRDUMINE
- 3.04.2017: ESIMENE TEHASE TEEMALINE PÖÖRDUMINE
