loader image

Kirikut ega surnuaeda keegi rasketehnikaga hävitama ei lähe, kuna mõistame sealseid väärtuseid üheselt, aga looduses hävitatakse vääriselupaiku (VEP) nii möödaminnes.

Sellest saab ilmselt suur enamus inimestest aru, et kirik on püha. Samuti mõistame ühtselt püha kui sellise tähendust. Saame ka aru, mis on kirikus ja selle ümber sobilik ja mis mitte. Prügi mahapaneku keelamise sildid on üleliigsed. Ilmselt ei tule kellelgi ka sellist mõtet, et läheks nüüd harvesteriga surnuaeda lageraiet tegema põhjendusega, et majandussüsteem vajab puitu. Ainuüksi sellise mõtte kirjutamine on mulle väga vastuoluline. 

Kuid kui ma kirjutan, et loodusuurijate hinnangul hävitab RMK aastas 500 ha vääriselupaiku, siis saab ainult väike osa Eesti ühiskonnast aru, millest ma just juttu tegin. Veel väiksemale osale on see kui Toomkiriku akende lõhkumise emotsioon. VEPide puhul ei sooja ega külma, kas raiuti 500 ha või ei. Tegijal ikka juhtub. 

Vääriselupaigad on tegelikult väga ainulaadsed alad looduskeskkonnas ja RMK-l on kohustus neid ka kaitsta, aga see on olnud viimased 20 aastat puudulik ning tuhanded juriidiliselt arvele võtmata VEPd on lagedaks raiutud ehk hävitatud. Kujuta nüüd ette, et  tuhat kirikut on buldooseriga julmalt kortsu lükatud. Ei ole just eriti ilus mõte, aga tuhanded hävitatud VEPd – see mõte ei ole vist nii õõvastav.

Põhjus on selles, et inimesed tajuvad väärtusi erinevalt ja kui meile pole õpetatud, et VEP on väga ainulaadne koht, siis jätabki meid see hävitustöö, mis metsas toimub, VEPde suhtes üsna külmaks. Paratamatult inimese mõttemaailm juba töötab sellistel kummalisel viisil. Meile on ühel või teisel moel sisestatud teadmine, et kirik on püha, aga vääriselupaikade kohta tekib küsimus, et millega täpsemalt tegemist on. Me veel paljuski ei mõista lihtsalt nende alade väärtust, kuna meile pole koolides või kodudes sellest räägitud. 

Mis asi see VEP üldsegi on? 

Vääriselupaigad (VEPd) on veel säilinud loodus- ja põlismetsad, mida leidub ainult 1,5% Eestimaa metsamaast. Need on kohad, kus ohustatud ja haruldaste metsaliikide esinemise tõenäosus on suur.

Lihtsamalt on VEP alad pisikesed metsatukad keset metsaalasid, kust leiavad veel varju väljasuremisohus olevad liigid. Võib ka öelda, et VEP on oma olemuselt metsas leiduv varjupaik, mis pakub viimast kaitset ja varju looduse kõige haruldasematele liikidele. Ning mida teeb inimene vääriselupaikadega? Väga väike hulk inimesi proovib need alad saada toimiva kaitse alla, suurem hulk inimesi on seotud otsustega, mis toob kaasa nende hävitamise ja kõige suurem osa inimestest, kas ei teagi, et need üldsegi olemas on Eestis või võtavad teadmiseks, et RMK ei hoia loodust piisava hoolega.

VEPide kaitsmisele on läbi aegade kaikaid kodaratesse loopinud nii RMK kui ka Keskkonnaministeerium. Miks nad seda teevad? Põhjus paistab olevat VEPidel kasvavates  puudes (männid, kuused, kased jne), sest puud saab rahaks teha, aga seal elutsevaid I kategooria või punase raamatu liike jällegi kuidagi numbritesse ümber ei oska teisendada.

Kui millelgi või kellelgi, mida looduses leida võime, pole majanduslikku väärtust, siis tundub, et ta on üleüldiselt väärtusetu. Tihtipeale me ei tea neid taimi, ei tunne loomi ja linde. Ja nii on ka suhtumine vääriselupaikadesse, et kui seda maha ei saa raiuda, siis tundub nagu üks  mõttetu koht looduses. 

Toompea lossi hoone ka raha ei too sisse. Pigem ajavad need 101 tegelast, kes seal varju leiavad, ainult ühiskonda marru või ahastusse. VEPid annavad tegelikult metsale ja inimesele, vastupidiselt Toompeale, täitsa tasuta oma väärtuseid. Nendel aladel on säilinud metsa geenid ja sealsed puud annavad seda edasi järgmisse metsa, mis muudab järelkasvu haiguste ja kahjurite suhtes vastupidavamaks, ning mis omakorda toetab majandusmetsa väärtusi. Tundub, et see on igav ja ebaoluline väärtus. Vähemalt saab sealt head raha.. 

Meil on vaja muuta oma suhtumist nendesse aladesse. See ökosüsteem metsas koos 20 000 liigiga, kes seal elavad, vajavad meie suhtumise muutust. Iga 5 liik Eestis on ohustatud  või väljasuremisohus.

Eesti Looduseuurijate Seltsil omaalgatuslikult õnnestus RMK hallatavatel maadel 13410 ha VEPe tuvastada ja saada kaitse alla. RMK oleks kindlasti alad osaliselt muidu maha raiunud, kui poleks olnud neid tublisid inimesi, kes on pühendanud oma elu looduse hoidmisele. 

Kui me ei õpi hoidma ja kaitsma loodust ja selle väärtust, siis tulevikku vaadates muutub kõrge elektri hind üsna väikseks mureks. Hetkel oleme olukorras, kus sajanditega kujunenud vääriselupaigad hävitatakse paari tunniga, ning teeme sealt saadud puidust endale  piimapakendi. Kas sajandi vanuste metsade hävitamisele kaasa aitamine on ikka see ootus, mille oleme pannud RMK-le ja Keskkonnaministeeriumile? Vaevalt küll!

Eesti Metsa Abiks metsanduse- ja looduskaitse eksperdina tänan kõiki lugejaid ja kaasamõtlejaid ning loodan, et ehk on meie põlvkond võimeline hoidma ka loodust ja selle kõiki erinevaid paiku ja kohti.

Kui kirjutan neid ridu, siis hakkab kurb. Elu siin Eestis tundub kurb. Samas on hea teada, et veel on RMK maadel tulevaste põlvede jaoks 13 410 ha loodus-ja põlismetsa fragmente kaitse all. Selleks, et need fragmendid hästi ka säiliks, oleks vaja luua nende ümber rohekoridore ja puhvertsoone minimaalselt 15 meetri jagu. Selle selgitasid teadlased välja tänu RMK poolt rahastatud uurimistööle, aga nüüd ei soovi nad enam sellel teemal teadlastega rääkida, mis on väga kummaline. 

Põhjus, miks ma kirjutasin selle postituse, tuleneb sellest, et ehk paneb see mõtlema väärtustele laiemalt kuni siiani oleme suutnud või soovinud teha ja ehk jagame uusi väärtusi edasi ka lastele ja lastelastele. Inimene vajab looduskeskkonda ja me ei tohiks seda argimurede keskel unustada.

MTÜ, kus ma töötan, on keskendunud looduse hoidmisele ja lahenduste leidmisele, et kuidas inimene saab seal tegutseda nii, et loodus ennast ka inimese kõrval turvaliselt ja kaitstult tunneks.

Toeta EMA tööd ja tegemisi: https://www.eestimetsaabiks.ee/toeta/  

Jaga

Teised uudised