Kui ma oleksin väike laps, kes soovib saada metsameheks, siis kirjutaksin jõuluvanale kirja puhtast südamest: “Jõuluvana, palun õpeta RMK-le ja metsandussektorile uuesti metsade kasvatamine ja majandamine selgeks. Kui aega üle jääb, siis palun korrasta koolide ja ülikoolide õppeprogramme selleks, et kui ma suureks kasvan, siis saaksin õppida metsameheks”.
Põhjus, miks ma sellise südantsoojendava palve läbi lapse silmade jõuluvanale kirjutaksin, tuleneb paljuski sellest, mis hetkel RMK ja suuresti ka erasektori poolt hallatavatel ja omandis olevatel maadel toimumas on – meil on ca 800 000 hektarit kahjustatud metsa. See pole enam metsa majandamine, mida me Eestis näeme. Ma isegi ei tea, kuidas seda viisakalt nimetada, mis metsades toimub. Suur osa metsandussektori inimestest, küll mitte kõik, on ära unustanud, et mets pole ainult raha tegemise koht. Mets on elukeskkond, täpselt nagu meil kodus mängivad lapsed, on metsas omad lapsepõlve mängud hundikutsikatel ja lendorava poegadel. Mets pole tegelikkuses ainult tihumeetrid, seal on midagi palju enamat peidus, aga see varjab ennast, kui harvester metsale lähenemas on.
Heaperemehelikku ja metsasõbralikku metsandust nõuab ja kohustab tegema ka metsaseadus.
Metsaseadus § 2. Seaduse eesmärk (1) Käesoleva seaduse eesmärk on tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamine.
(2) Metsa majandamine on säästev, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse, uuenemisvõime ja elujõulisuse ning ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse võimaluse.
See seadus on tegelikult lihtsalt ilus lugeda, täpselt sama kehtib ka § 42 kohta: Omaniku kohustused metsa majandamisel
(1) Metsaomanik on kohustatud:
1) jälgima metsa seisundit, kaitsma metsa kahjurite ja haiguste, prahistamise ja tulekahjude eest;
2) majandama ja lubama oma metsa majandada üksnes sellisel viisil, mis ei ohusta metsa kui ökosüsteemi ega kahjusta geenifondi, metsamulda ja veerežiimi ning metsa uuenemise ja uuendamise tingimusi õigusaktides lubatust suuremas ulatuses, mis ei loo eeldusi tuulekahjustuste tekkeks ega seenhaiguste ja putukkahjurite levikuks ning mis on kooskõlas metsa säästva kasutamise põhimõtetega, samuti kaitsma metsa kasvutingimuste halvenemise eest;
3) metsa kõrvalsaaduste varumise korral rakendama ja lubama rakendada üksnes selliseid varumisviise, mis ei kahjusta kõrvalsaaduste, nagu marjade, seente ja ravimtaimede saagikust.
Seadusi järgitakse üldjuhul siis, kui on oht, et keegi jälgib nende täitmist. Kuidas panna aga Eesti suurimat maaomanikku seadusi täitma, kui ta ise on seaduste looja? Eesti riigile kuulub teatavasti 45% Eestimaa metsadest ja RMK haldab seda sõelapõhjaks raiutud massiivi. Aga see RMK haldamine on ka selline, et kahtlustuse järgi peab RMK seda metsamaad mitte riigi varaks, vaid oma isiklikuks omandiks. RMK juhi Aigar Kallase nägemus, mida ta 2020. aastal suure uhkusega Äripäevale esitles, oli: „Rahamasina ehitamisega on läinud väga hästi”. RMK rahamasin andis tõuke ka metsandusimpeeriumi loomiseks väikeses Eesti riigis. Kui RMK juht Aigar Kallas oleks enam kui 10 aastat tagasi ametisse asudes lähtunud teaduspõhisest metsakasvatusest, ei oleks ka hetkel seda metsasõda toimumas. Minevikku kahjuks muuta ei saa, saame olla vaid olevikus ning teha otsuseid, mis muudavad tulevikku.
Seaduse vastast tegevust § 42 suhtes võib kahtlustustele põhinedes kohata üle-eestiliselt. Need on just nimelt kahtlustused, kuna süüdi mõistab ikkagi kohus. Julgen väga suure kahtlustusena välja tuua, et Eesti suurim maaomanik on eesrindlik seaduserikkuja. Ainuüksi eelmisel nädalal nähtu ja piltidele jäädvustatu on arvatavasti § 42 otsene rikkumine. RMK poolt hallatavatel maadel raiutakse talvel kuuse-kooreüraski koldes kuivanud kuuskesid välja sanitaarraietega. Teaduslikult on paika pandud, et kuivanud kuuskedel ei elutse kuuse-kooreürask, vaid talvituvad kuuse-kooreüraskist toituvad liigid. Raiu kuivanud kuused välja ja üraski puhang ainult kasvab, levib kevadel veelgi jõulisemalt edasi ning kasulikud putukad lõpetavad kusagil ahjus. Seadus sellist asja ei luba teha, aga keda huvitab see seadus, kui RMK-l on vaja täita toorme lepinguid oma koostööpartnerite ees.
Kolmanda põlvkonna metsamehena tõusevad mul Eesti riigi metsades ringi tallates alatasa ihukarvad püsti, sest metsakasvatuslikke ja majanduslikke vigu leidub üle kogu Eestimaa. Kurioosne on ka see, et vastutusele on võetud siiani ainult RMK kõige madalama astme töötajaid ja sedagi on tehtud aastate jooksul nii vaikselt ja vähesel määral, et ajakirjandus pole sellest isegi teadlik olnud. RMK heaks töötavad metsamehed räägivad kui ühest suust, et asjad pole korras, kuigi nendega metsas jutule saamine pole lihtne. On üks reegel, et lähemale kui 50 meetrit töötavale masinale tööajal läheneda ei tohi, see on metsameeste kaitsevöönd. Merikotka pesal on näiteks kaitsevöönd 200 meetrit. Kuid kui metsamees on sellest vööndis välja tulnud, võib proovida temaga juttu ajada ja vahest selliseid võimalusi ikka tuleb, enamasti tunnevad nad mind kohe ka ära. Piltlikult öeldes on nende jutt sarnane – RMK-s pole asjad hästi, nemad on kõigest töömehed ja täidavad ainult käsku. Ühesõnaga saavad oma töötasu kätte ja ülejäänu pole enam nende mure. Mis on iseenesest ka arusaadav, kuna levib palju kuuldusi ka sellest, et teisiti mõtlejaid eemaldatakse RMK süsteemist väga jõuliselt ja julmalt.
Kuidas me oleme sellisesse olukorda jõudnud, et metsa suhtutakse kui ainult tihumeetritesse ja isegi palgi kasvatamisega on raskusi, rääkimata looduslike ja kultuuriliste väärtuste hoidmisest? Lollusel ja ahnusel on siin kindlasti oma roll mängida, aga ilmselt ka poliitikute tegemata tööl. Ainuüksi see vaatepilt, kus ka mina olen pildile jäädvustatud, liigutas mind väga sügavalt. RMK oli lasknud ümber ristipuu metsa maha raiuda. Ristipuu oli markeeritud ja tekkis küsimus, kas see ongi siis meie metsanduse tase? Võrdluseks võib tuua olukorra, kus läheme surnuaeda ja laseme ristid aerosooliga üle. Vaevalt, et keegi nii teeks, aga metsas tehakse.
Postimees kirjutas sellest olukorrast nii: “”RMK müüb juba aastaid FSC sertifikaadiga puitu, millest osa on raiutud ristimetsadest ja teistest looduslikest pühapaikadest,” selgitas Maavalla Koja vanem Madis Iganõmm. “Tegemist on tarbija petmise ja eksitamisega, mille eest vastutab eelkõige sertifikaadi välja andnud ja RMK tegevust kontrolliv audiitororganisatsioon. Niikaua kuni RMK-l lastakse rüüstada looduslikke pühapaiku ja samal ajal kasutada kõiki sertifikaadiga kaasnevaid hüvesid, niikaua RMK seda ka teeb.””
Kurvastusega peab tõdema, et see Aigar Kallase loodud rahamasin teeb meie metsades teisigi võikaid asju ja on väga kaugel teaduspõhisest ning säästvast metsamajandusest.
Eesti Maaülikool korraldas mõni nädal tagasi Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna 100. sünnipäeva puhul konverentsi “Metsateaduselt praktikale“. Noor teadlane rääkis seal kuuse-kooreüraski ohjamisest ja RMK juht Aigar Kallas ei tõusnud püsti peale ettekannet, et võimas, nüüd hakkamegi RMK-s teaduspõhiselt kuuse-kooreüraskit ohjama. Selle asemel tõusis ta püsti viimase teadlase ettekande peale, kui räägiti, et Eesti metsade juurdekasvu tabelid on olnud alahinnatud. Metsamehed kasutavad suurt metsa juurdekasvu numbrit ära, et raiuda suurtes kogustes vana metsa lagedaks, kuigi see pole jätkusuutlik tegevus. Juurdekasvu alusel Eestimaa metsasid raiudes on võimalik kõik Eesti vanemaealised metsad maha raiuda ja juurdekasv läheks sellest ainult suuremaks, kuna noore metsa juurdekasv ületab mitmekordselt vanema metsa juurdekasvu. Mida rohkem on meil noort metsa, seda suurem on kogu Eesti metsade juurdekasv. Keskkonnaministeerium teab seda väga hästi ja seetõttu pannaksegi meil kogu metsade raiemaht enamasti paika juurdekasvu alusel. Kui kasvab 16 miljonit tihumeetrit, siis võib raiuda kuni 15 miljonit – absurdne, aga nii on hetkel raiemaht paika pandud. Eks selline rahva lollitamine käib ikka selleks, et metsatööstust nuumata, aga kaua sa nuumad, kui sahver lõpuks tühjaks saab.
Kahjuks levib juba kuuldus, et metsatööstus sai paljuski oma tahtmise metsade majandamise osas, seda aastani 2030. See tähendab, et metsade masshävitamine on 2030 aastani peaaegu juba paigas, aga ainuke takistus on veel riigikogu. Niikaua kuni riigikogu poliitikud pole oma heakskiitu metsade hävitamisele andnud, on veel lootust ära hoida veelgi suuremat kaost metsade osas.
Päkapikud võiks Aigar Kallase sussi sisse pista heatahtliku kirja: “Rahamasina loomisega said ilusti hakkama, nüüd on aeg hakata taas metsa säästlikult majandama – muidu lähed pahade laste nimekirja, kui sa seda ei tee.”.
Eks see ole natuke inetu iroonia, aga see, mis Eestimaa metsadega tehtud on, on veelgi inetum. Eestis on juba 116 liiki välja surnud, aeg on panna väljasuremisele piir. Eestimaa looduses elab üle 1000 liigi, mis on globaalselt ohustatud ja välja suremas. Meil kõigil on väga suur vastutus looduskeskkonna hoidmise ees, sellest sõltub ka meie kõigi elukvaliteet. Hoiame loodust nii, et see säiliks.
Ilusaid pühi kõigile!
Tekst: Mati Sepp