Eesti riigis kehtib demokraatia ehk rahvavõim oma parimas headuses. Eesti rahvas sai vabaduse võõrvõimu alt ning kaasavaraks kauni Eestimaa looduse – võib isegi öelda, et ainulaadse looduskeskkonna Euroopas. Kuid nüüd, kui vaba demokraatia on Eestis tugevalt kanda kinnitanud ja poliitikud mugavalt ennast rahva pommitavate soovide eest kaevikutesse kaevanud, on vabadus enesega kaasa toonud nii rõõmu pakkuvaid väärtusi, nagu näiteks sõnavabadus, kui ka hingematvalt kurbasid tagajärgi. Riigikogu, kes valvab läbi erinevate erakondade Eesti demokraatiat, on möödunud aastatega kinkinud meile lageraiemajanduse, mida saame sõnavabadust kasutades kritiseerida.
Eestlane soovib elada elurikkas looduskeskkonnas mühisevate metsade veerel, aga miks oleme jõudnud olukorda, et elame hoopis lageraiete keskel? Ma arvan, et igati põhjendatud on küsimus, kust kohast alates läks midagi Eesti Vabariigi juhtimises väga valesti, et Eesti metsades valitseb selline lageraie-kaos. Arvatakse, et see moment, kus kõik hakkas täiega allamäge minema, jääb 2005-2007 aastatesse, kui RMK-d hakati kasutama kui poliitilist tööriista. “RMK tagandatud juht Ülo Viilup: poliitikud väänasid mulle ära”. Looduslähedase mõtlemisega RMK juhile heideti ette, et 60 000 hektarit riigimetsa on mittemajandamise tulemusena lubamatult kehvas seisukorras. Kuna härra polnud nõus RMK-st poliitilist rahamasinat läbi raiemahtude tõstmise tegema, kõrvaldati ta lihtsalt ära. Võrdluseks, aastal 2018 oli metsamaast kahjustatud 809 700 hektarit ja ma hetkel ei tea kui suur osa sellest on RMK maadel, aga julgen kahtlustada, et kindlasti rohkem kui 60 000 hektarit. Olen ise RMK-le oma metsamehe karjääri jooksul nende tellitud töid teinud, mis olid metsale hukatuslikud. Kas keegi on poliitiliselt Aigar Kallast oma kohalt lahti kangutamas, et metsamehed peavad tegema metsa kahjustavaid töid? Mõistagi mitte, kuna Aigar Kallas on mees, kes suudab Eesti metsast raha teha. Aigar Kallase juhtimise all raiub RMK juba aastaid lagedaks üle 10 000 hektari metsa aastas. Põhimõtteliselt 10 aastaga teeb RMK lageraiet enam kui 100 000 hektaril. Lõpmatuseni see möll mõistagi kesta ei saa, sest raieküps mets saab riigi metsades lõpuks otsa, aga Keskkonnaministeeriumi abiga saab protsessi lõpp-punkti jõudmist ajaliselt pikendada, nt Postimees andis teada, et: “RMK saab voli kohalikke kaasamata raiuda 37 000 hektarit metsi”. Jällegi on võimalik teha ulatuslikke uuendusraieid ilma kohalike pahameele alla sattumata, kuigi kohalikele see asi kindlasti ei meeldi, see on fakt. Aga juriidiliselt võetakse rahvalt ära võimalus kaasa rääkida ja poliitikud saavad nüüd riigikogus otsustada, kas nad hääletavad selle seaduse poolt või vastu. Julgen kahtlustada, et hääletuse tulemus tuleb nagu tavaliselt – mets langeb, metsatööstuse rahakott pakseneb, kahjuks Eesti rahva arvelt.
Kui korra 2007ndasse aastasse tagasi põigata, siis riigikogu valimiste võitjana moodustas Reformierakond koalitsiooni valimistel kolmanda ja neljanda tulemuse saavutanud erakondadega, kes olid IRL ja SDE. Sellest ajast peale on valitsenud looduse kallal üks rüüstamise laine teise järel. Metsaseadust on korduvalt kärbitud metsatööstusele sõbralikumaks, küll on vähendatud raievanuseid, et kui vanalt võib metsa majandada, tõstetud on lageraiete pindalasid ja loodud erinevaid jokk-skeeme, et kõik ulatuslikud raied looduskaitsealadel oleksid seadusega kooskõlas. See kõik toimus läbi poliitiliste otsuste ja rahvas oli ja on selle kõige peale marus. Selline kaos avas ukse uuele erakonnale EKRE-le, kes omab rahvaga suheldes uskumatult osavat poliitilise manipulatsiooni oskust. Põhimõtteliselt nad valivad teadlikult iga teatud aja tagant välja rahvale olulise uue teema, vanad kuumad teemad lükatakse nurka, ja hakkab üks korralik möll otsast pihta. Hetkel on selleks kuumaks teemaks EKRE jaoks siis koroona. Sellega seoses jõuame ka metsanduse juurde. EKRE tulekut poliitikasse pidas metsatööstus alguses kui õudusunenäoks, uue erakonnana andis EKRE rahvale igasugu lubadusi, nt “plaanime kehtestada aastase raiemahu piirangu” või siis “plaanime piirata maa ja metsa müüki välismaalastele ja välismaistele juriidilistele isikutele”. Loosungid müüvad ja hirmutavad, nii pidaski metsatööstus EKRE-t üheks ebameeldivamaks erakonnaks üldse, kes lõpuks metsatööstuse vastu on oma karmikäelisusega astumas. Vabaerakonda pidas metsandussektor veel hullemaks, kui EKRE-t, aga saades rahvalt hääled kätte, tegi EKRE metsandussektori suhtes 180 kraadise pöörde ja potsatas ka lõpuks riigi valitsemise etteotsa. Selle asemel, et kord metsanduses majja lüüa, asus ta RMK-st sootuks suures mahus dividende välja võtma. Metsatööstus oli hämmingus, looduskaitsjad samuti, et mis nüüd just juhtus. Erakond, kes peaks seisma konservatiivsete maailmavaadete eest, loovutas Eesti metsad metsatööstusele ilma ühegi sõnakõlksuta. Eks kunagi kirjutan pikemalt, kuidas see kõik täpsemalt käis, sest EKRE on erakond, mis pealtnäha osade inimeste silmis on kullakarvaline, aga seest üsna siiruviiruline. See, kuidas metsatööstus EKRE sees niite tõmbab, on omaette nähtus mida olen looduskaitse tööd tehes kaardistanud. EKRE oli võimul olles teatavasti looduskaitsjate huviorbiidil, kuna keskkonnaministri koht kuulus pikka aega neile.
Kuid liigume ajas edasi ja jõuamegi meie korruptsiooni mainega erakonna juurde, kes tänasel päeval keskkonnaministri kohta kontrollib. Tõnis Mölder on keskerakonna poolt paika pandud keskkonnaminister, kes EMA-d väldib nagu kass väldib vett. Näiteks ei vasta ta olulisele kirjale, mis on määrava tähtsusega, kuna see on otseselt seotud looduskaitse seaduse muudatusega. Ammugi ei soovi ta meiega kohtuda, olgugi et EMA alustas ministriga suhtlemist vägagi siidkinnastes ning olime pikalt lootusrikkad, et uus keskkonnaminister ehk aitab metsade päästmisele kaasa. Väikeseid samme on ta astunud, aga otseselt midagi põhjapanevat positiivses võtmes küll juhtunud ei ole. Ta lubas vähendada RMK raiemahtu – selles osas on hetkel täielik vaikus, aga metsatööstusele kasulikke tegusid on küll ministeeriumist tulnud. Näiteks kutsuti vaibale Keskkonnaameti juht, kes otsustas Eesti metsades linnurahu seadust täitma hakata, nagu looduskaitseseadus on seda nõudnud juba aastaid. Keskkonnaameti juht oli metsatööstuse jaoks igatepidi probleemiks, keskkonnaministri abiga saadi temast ka üsna kiiresti lahti. Tegemist oli piltlikult öeldes poliitilise ärapanemisega, nagu juhtus ka kunagise RMK juhiga, kellele samuti poliitikud vee peale tõmbasid. Sellest ajast peale on looduskaitse sektor suhtnud keskkonnaministrisse karmilt. Kuigi ta proovib oma loodust kahjustavaid otsuseid tasakaalustada vähemalt sõnaliste lubadustega, peab teda ikkagi pidama kahjuks üsna metsatööstuse sõbralikuks ministriks. Aga tal on veel aega teha otsuseid, mis muudaks paljude inimeste arvamust temast positiivsemaks.
Poliitiliselt tean ainult ühte riigikogu poliitikut, kes on tunnistanud oma vigu loodusele tehtud kahju osas. Ta pärineb sotsiaaldemokraatlikust erakonnast. Samas tuleb vaadata ka minevikku, Sotsid on olnud minevikus metsatööstusele ühel või teisel viisil sama kasulikud kui hetkel on Reform, Keskerakond, Isamaa ja EKRE. Sotsiaaldemokraatide abiga läks riigikogust läbi kuuse raievanuse langetamine ja siis algas ka metsasõda.
See, kui riigikogus ollakse koalitsiooni asemel opositsioonis, ei tähenda seda, et protsesse ei saaks mõjutada. Sotside pealt on seda hästi näha, millised võimalused on opositsioonil metsatööstuse jalgealune tuliseks kütta. Fakt on see, et sotsid olid veel mõned aastad tagasi üsna metsavaenulikud, aga nüüd juba märksa sõbralikumad. Rahvakeeli öeldes, Isamaa ja EKRE on metsatööstuse koha pealt vait kui kuldid rukkis, kuigi peaksid kaitsma meie loodusväärtusi veel tulisemalt kui Sotsid, aga konservatiivsest maailmavaatest loodusväärtuste hoidmisel ei ole kippu ega kõppu kuulda. Nii on tekkinud üsna kummaline olukord, et üks opositsiooni erakond vastandub riigikogu saalis kogu ülejäänud erakonna armaadale, kui asi puudutab Eestimaa metsade säilimist. See ilmnes väga selgelt, kui riigikogu saalis otsustati, et nüüd lubame 2 miljonit tihumeetrit puitu ahju ajada. Ainsana olid sellele vastu sotsid, teised erakonnad hääletasid poolt, kaasa arvatud opositsioonis olev Isamaa ja EKRE. See oli moment, kus mängiti avalike kaartidega, mis väärtused on olulised ja millised mitte.
Igas erakonnas on looduslähedasi poliitikuid, aga nende hääl ei jõua hetkel otsustajate ringi ja sedasi ongi juba aastakümneid otsuseid tehtud, mille tulemusel elab Eestimaa rahvas nüüd lageraie-metsanduse keskel ja lõppu ei paista, sest nii kaua kuni lageraie on Toompea saalis demokraatia au sees, siis pannakse aga edasi.
Ma olen selles kirjatöös olnud üsna kriitiline erakondade suhtes, palju paremaga meelega ma kirjutaksin sellest, kuidas erakonnad metsas korda taastavad, aga kahjuks pole midagi kirjutada. Välja arvatud ehk ainult seda, et Sotsid tegid mõni aasta tagasi 180 kraadise pöörde looduskaitse suunal, aga ülejäänud poliiterakonnad on jätkanud metsatööstuse kasuks tegutsemist – seda siis kas otseselt või kaudselt.
Looduskaitses olles olen mõistnud, et kõigest tuleb rääkida ja midagi ei maksa vaka alla jätta, kui soovime muudatusi, mis reaalselt tooks kasu ka loodusele. Minu arvates peame esmalt ära kaardistama, mis täpselt poliitikas toimumas on.
Seda me juba paljuski teame, kuidas RMK-s asjad käivad. Nagu näiteks see, et nad määravad ise oma raiemahud, saadavad keskkonnaagentuurile soovitud aastase raiemahu numbri. Sealt sokutatakse see keskkonnaministri lauale, kes paneb allkirja alla ja selle läbi muudab kõik seaduslikuks. Lõppude lõpuks viivad kõik niidiotsad välja poliitikuteni, seda olen ma nüüd looduskaitses korduvalt täheldanud.
Kui mõni tulihingeline poliitik tunneb ennast seda kõike lugedes puudutatuna, siis palun, et küsiksid endalt, mida oled ette võtnud selleks, et Eestis lageraie majandusele piiri panna ja luua jätkusuutlik metsamajandus? Kui sellele küsimusele oled vastuse leidnud, siis küsi endalt, miks ikkagi oled loodust hoidvas teemas siiani ebaõnnestunud? Eestimaa mets langeb armutul kiirusel ka tänasel päeval. Harvestere on metsas tänaseni rohkem, kui loodus välja kannatab. Mina metsamehena mõistsin viis aastat tagasi, mida olen metsas töötades valesti teinud ja läksin looduskaitsele appi. Loodan tänaseni südamest, et poliitikud tulevad lõpuks samuti appi Eestimaa loodusele ja Eesti rahvale.
Aeg oleks kirjutada Eesti Vabariigi ajaloosse uus peatükk, kus Eesti suurimad erakonnad päästsid rahva palvel Eestimaa metsad.