Käimasolev Ukraina ja Venemaa sõjaline konflikt ei jäta kahjuks kedagi puutumata, ka Eestimaa loodus on tugeva surve all. Oleme paratamatult olukorras, kus Eesti Vabariigi energiajulgeoleku tagamiseks peame kindlasti leidma kiireid ja toimivaid lahendusi otse looduskeskkonnast. Energiajulgeoleku keerulist olukorda saab kasutada ka omakasupüüdlikult, see võimalus pole jäänud märkamata Eesti Erametsaliidul, kes tuli 7. märtsil 2022 välja pöördumisega, kus avaldatakse arvamust, et väheväärtusliku puidu raiemahu tõstmine 500 000 tihumeetri võrra lahendab energiajulgeolekulise probleemi. Kiri, mille Eesti Erametsaliit peaministrile, kaitseministrile, keskkonnaministrile ning majandus- ja taristuministrile saatis ei sisalda ühe sõnagagi seda, et oleme ühes kriisis, ökoloogilises kriisis, pealaest jalatallani juba sees. See kriis ohustab kogu inimühiskonda tervikuna planeet Maal. Igati taunitav on olukord kus sõjalist kriisi kasutatakse varjatult ära oma majandushuvide tagamiseks.
EMA-l oli siiras lootus, et metsatööstus ei hakka praegustes oludes omakasupüüdlikult tegutsema, vaid pakub välja lahendusi, kuidas toime tulla kahe kriisiga üheaegselt, peame tegelema samaaegselt ökoloogilise ja energiajulgeoleku kriisiga. On ütlus, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta, kahjuks on metsatööstus näinud võimalust ja sellest ilmselt ka väikese ajalise viisakusviivitusega kinni haaranud. Loe selle kohta täpsemalt siit: https://erametsaliit.ee/2022/03/07/eesti-erametsaliit-puit-saab-asendada-vene-gaasi/
Me ei mõista hukka ideed suunata metsaraied majandamisest seni suuresti välja jäänud hall-lepikutele, vaid nägemust, et praegune olukord nõuab raiemahu üldist tõstmist. Kriisiolukorras peaksime raiemahtu kindlasti vähendama, et tagada Eesti inimeste psühholoogiline turvalisus, Eesti riigi sisejulgeolek ja keskkond, milles soovime kõik elada. Peaksime esimese asjana ümber mõtestama raiumise üldised põhimõtted. Lihtsalt kvantiteedil põhinevat raiemahu suurendamist ei saa käsitleda toimiva lahendusena, sest nii lükkame lihtsalt vaiba alla peitu probleemid, mida enne sõda lahendada proovisime. Lisaks peab arvestama põhimõttega, et metsatööstus on majandusliku omakasu eesmärgil aastakümnete jooksul vaiba alla lükanud sedavõrd palju probleeme, et sinna pole lihtsalt võimalik enam midagi rohkemat peita.
Eesti Metsa Abiks avaldab mõned mõtted, miks tuleb raiemahtu vähendada, nendega ei pea ilmtingimata nõustuma, aga arvestada siiski võiks.
Sõjaline julgeolek
Ukraina pinnal toimuv sõda on selgelt näidanud, et Venemaa kasutab rasketehnika edasiliikumiseks olemasolevat infrastruktuuri teede näol ja Ukrainlastel pole kahjuks väga metsa, mille abil luua teetõkkeid. Eestil on samuti metsaga juba üsna kesine seis, sest valdavalt laiuvad teede äärtes lageraied ja noorendikud. RMK panus teede ehitusse on olnud nii võimekas, et kõik teed viivad lõppkokkuvõttes Tallinna välja. Ainuüksi selle viimase vana metsa võimalikult suurel määral säilitamine on teatav julgeoleku garantii Eesti Vabariigile, kuna teetõkete rajamisega tuleks toime suurem osa vabatahtlikke, sõjaväest rääkimata. Kuid kinnitan ka seda, et hetkel Eestile sõjalist ohtu pole, aga peaksime ärevatel aegadel siiski ettevaatusprintsiibiga arvestama. Vanarahva tarkus on, et parem karta kui kahetseda.
Eesti rahva psühholoogiline julgeolek
Inimesed vajavad ärevatel aegadel loodust selleks, et maandada koormana kuhjuvat stressi. Looduse all ei pea ma silmas lageraieid ja noorendikuks muudetud metsamaastikku. Koroonakriis on selgelt näidanud, et inimesed otsisid abi elusast loodusest, aga paljude jaoks on olnud šokk näha läbiraiutud Eestimaad. Üks asi on lugeda internetist inimeste postitusi, aga teine asi on reaalselt näha oma silmaga ja kogeda enda ümber ülemajandatud metsasid. Leevendust võib sellistel juhtudel pakkuda langil koort näriv põder, aga igale langile siiski põtrasid ei jagu. Metsamajandamine peab sobituma loodusesse nii, et see hinge kriipivalt igal kilomeetril välja ei paistaks.
Energiajulgeolek
Raiemahtude alandamise järgselt tuleks raied suunata metsapiirkondadesse, kus oleks võimalik tagada vajamineva kriitiliselt tähtsa toorme kättesaadavus. Majandada võiksime näiteks hall-lepikuid, mille ökoloogiline seisund on Eestis kordades parem kui teiste puuliikide puhul rääkida saab. Raiemahtu võib mõistlikus mahus suunata hall-lepikutesse, samal ajal üldist raiemahtu langetades. Raieid tuleb teostama hakata ka nii, et tulemuseks ei oleks ainult biokütuse tooraine, vaid et tulevikus jätkuks vajaminevat toorainet ka palgitööstusele. Praeguste raiemahtude juures ja raieviisidega liigume selles suunas, et palgitööstus satub üha suuremasse kriisi. Sellele järgneb lõpuks siseriiklik kriis biokütuste osas, kuna suuremad firmad saadavad oma toodangu välismaale ja Eesti rahvale jääb lõpuks ikkagi probleem, kuidas tagada oma kodus soojus ja mõistliku hinnaga elekter. Tulekahju ei saa kustutada lisakütuse juurde loopimisega tulekoldesse, selline suhtumine ja tarkus peaks olema rakendatud ka energiajulgeoleku küsimuses, kuna kui seda ei rakendata, põleb lõpuks kõik tuhaks. Metsatööstus peab astuma reaalseid samme, et tagada tasakaal Eesti looduses ja ühiskonnas. Ainult oma majanduslike huvide eest seismine kasutades selleks ka sõjaõudustega kaasnevaid võimalusi, on enneolematu ahnuse väljendus, mida on raske viisakaid sõnu kasutades hukka mõista.
Linnurahu
Linnurahu hoidmine võib tekitada teatud lühiajalisi keerdkäike metsatööstusele, aga keegi pole vast kunagi arvanudki, et edukas metsakasvatus oleks ülimalt lihtne. See, et linnurahu ajal raiutud puidu kvaliteet on ülimalt halb ja ei sobi ehitustegevuseks, on olnud teada juba aastasadu, aga see pole tänapäeva metsatööstust siiski seganud raieid valel ajal tegemast. Maaomanike metsades vohavad majanduslikku kahju tekitavad Eesti omad liigid nagu kuuse-kooreürask ja juurepess, see on kahjuks järjekordne tõend sellest, et Eesti metsandussektor on lähtunud ennekõike ainult oma kasust ja jätnud maaomanikud teatavasse infosulgu, mis kahjud kaasnevad linnurahu aegsete raietega. Aastaid on kõneletud, et metsatööstus peab kohanema linnurahuga, aga reaalseid samme pole tööstus siiani soovinud astuda, vaid oodatakse näiliselt ühte seadust, mis paneks kogu metsatööstuse olukorda, kus tuleb kohustuslikus korras kohaneda uute tingimustega. Keskkonnaministeerium pidi uue linnurahu seadusega välja tulema selleks kevadeks, aga poliitiliste kempluste tõttu lükkub seaduse koostamine teadmata ajaks edasi. Maaomanikud, kes hoolivad oma metsast ja seal elutsevatest liikidest, ei raiu metsa linnurahu ajal. Majandusmetsades ajavahemikul 15.04–15.07 ja kaitsealadel 15.03–31.08 tuleks pidada linnurahu, et tagada nii loodusele turvaline elujätk kui oma metsa kaitse erinevate negatiivset mõju omavate liikide eest.
Eesti Metsa Abiks on seisukohal, et metsatööstus peab astuma reaalseid samme ja ei tohi kogu sõjaga kaasnevat vastutuskoormat teiste majandusharude õlgadele veeretada. Kõik osapooled peavad andma oma panuse ja ükski osapool ei tohiks hakata välja nuputama viise, kuidas sõjast võimalikult suurt majanduslikku kasu lõigata.
Sõda Ukrainas lõpeb ükskord kindlasti Ukraina võiduga ja siis ei tohi poliitikud avastada, et Eestimaa loodus on sõja varjus maatasa tehtud ning tuleb hakata meeleheitlikult viimast päästma. Sellist asja teha ei tohi, peame säilitama rahulikku meelt ja hoidma ka loodust, mis on meid kaitsnud juba tuhandeid aastaid. Nüüd on käes aeg, kui meie peame loodust kaitsma, sest loodus muidu meile kaitset varsti enam pakkuda ei saa.
Hoiame Eestimaa loodust!
Foto: RMK rajab metsateesid isegi soodesse, mis oli muidu jalagi paljuski läbimatu.Eesti Metsa Abiks saab oma tööd teha vaid kodanike toel, kui võimalik siis palun anneta: https://www.eestimetsaabiks.ee/toeta/
MTÜ EESTI METSA ABIKS
LHV: EE667700771002643778
Swedbank: EE852200221076735900
SEB: EE481010220291482223
